Pimekohting Fujifilm X-Pro2 hübriidkaameraga :: Digitest
Pean ausalt tunnistama, et ühtegi Fujifilmi kaamerat ma varem kasutanud ei ole, heal juhul olen paaril korral mõnda neist kunagi ammusel ja hallil ajal käes hoidnud. Ja siis ka pigem väga lihtsaid kompaktkaameraid. Seega ei olnud mul seni pähegi tulnud, et tahaks mõnega lähemalt tutvust teha.
Nüüd aga sain paariks nädalaks mängimiseks järgneva komplekti: Fujifilm X-Pro2 hübriidkaamera koos Fujinon XF 35mm f/1.4 R ja Fujinon XF 60mm f/2.4 R Macro objektiividega.
Algne plaan oli kasutusjuhendit mitte lugeda ning lihtsalt võtta kaamera ja pildistada. Puhtalt seepärast, et aru saada kui loogiline või ebaloogiline on Fujifilmi kaamerate kasutamine fotoamatööri seisukohast vaadatuna. Paraku see plaan hästi ei toiminud, sest kasutusloogika osutus üllatavalt omapäraseks. Nii et pärast paaritunnist testimist pidin alla vanduma ja ikkagi spikerdama. Aga sellest kõigest juba allpool.
VÄLIMUS, NUPUD JA KASUTAMINE
X-Pro2 välimuse üla kurta ei saa. Ei ole tegu esimese (ega ilmselt ka viimase) retrovälimusega kaameraga turul. Aga disainerid on oma tööga kenasti hakkama saanud ning käes püsimine ja kasutusmugavus retrohõngu tõttu ei kannata. Eks käepide võiks alati suurem olla, aga ei meenu, et kordagi oleks kaamera kippunud käest libisema.
Nüüd siis kasutusloogika juurde. See oli muidugi arusaadav, et kui ülemisel valitsal on valik “A”, siis on säri valik automaatne. Paraku vähem arusaadavaks jäi ISO väärtuste valik, mis – nagu selgus – käis sama valitsaga, aga selle serva tõstes, mitte keskel olevale nupule vajutades. Oleks olnud palju loogilisem (ja miljon korda mugavam), kui selle jaoks oleks eraldi ketas (nagu paljudel analoogilistel kaameratel) – ruumi ju vasakus servas on.
Kui kõigi kolme põhiparameetri (ISO, ava, säri) nuppude kasutus selgeks sai, tundus asi igati loogiline – kõiki saab muuta nuppu või kettakest või objektiivivõru keerates ja kui kõik kolm sättida “A” peale, ongi tegu täisautomaatse point-and-shoot kaameraga. Imelihtne. Kui “A” peale jätta üks või teine või kaks korraga, saab selliselt genereerida erineva prioriteetsusega pildistamisrežiime. Üldjuhul kasutasin pildistamisel endiselt enda lemmikut, ehket avaprioriteeti. Täismanuaalne läks käiku hämaras või panoraame tehes.
Päris huvitavalt on lahendatud funktsiooninuppude (Fn) küsimus. Kaamera ülaosas paremas nurgas on üks vastavalt tähistatud (Fn) ja on kasutusel videosalvestuse käivitamiseks (aga seda saab soovi korral muuta). Ümberseadistatavaid nuppe on veel terve hulk, nii ees- kui tagaküljel. On vaja teha vaid pikk vajutus nupul ja hüppabki lahti vastav menüü, kust saab valida soovitud funktsiooni. Ja neid funktsioone, mida funktsiooninuppude alla lisada saab, on VÄGA palju. Päris mugav, kui soovi korral saab kaamera kujundada täitsa enda käe järgi.
On vaja teha vaid pikk vajutus Fn nupul ja hüppabki lahti vastav menüü, kust saab valida soovitud funktsiooni. Ja neid funktsioone, mida funktsiooninuppude alla lisada saab, on VÄGA palju.
Ainuke asi, mida peab meeles hoidma – kuna kõik kettad on mehaanilised, siis ka pärast kaamera välja lülitamist on seaded endiselt sellised, nagu eelmisel kasutamiskorral. Paaril korral juhtus ka nii, et nurgas asuv särikompensatsiooni valikuketas oli kotis olles paigast ära läinud. Sellele kuluks küll lukustusvõimalus ära. Nii et alati enne võtet pidi veenduma, kas kõik nupud ikka on sellises asendis nagu vaja. Õnneks vähemalt säriaja ja ISO ketas on lukustusega.
Kaamera tagaküljel on mitmed üsna tavapärase lahendusega nupud. Klassikaline menüünupp, mis ümbritsetud neljast valikunoolest. Piltide vaatamise ja kustutamise nupud. Lisaks leidub seal üks huvitav joystick’i laadne asi, millega saab näiteks teravuspunkte valida, aga pildivaaterežiimis liikuda ka piltide vahel. Nii on tagaküljel kokku 13 vajutamiseks mõeldud nuppu, üks ketas ja üks joystick, mida muuhulgas saab ka vajutada.
Kaamera peal on kaks ketast (üks neist veel topeltkettana toimiv), sisselülitamishoob ja päästik ning Fn nupp, mis vaikimisi on kasutuses videosalvestuseks.
Kaamera esiküljel on üks ketas, üks vajutatav nupp ja kaks hooba. Üks hoob on tavapärane manuaalse, pideva ja ühekordse fokuseerimise valikuks, kuid teine toimib Fn nupuna ning elektroonilise pildiotsija juhitsana. Kuna tegu on retroilmelise kaameraga, langeb selle hoova asukoht ja stilistika kokku paljudelt vanadelt kaameratelt tuntud aegvõtte hoovakesega.
Väga huvitavalt on lahendatud pildiotsija. Asub kaamera vasakus ülanurgas ja omab erinevaid funktsioone – saab kasutada klassikalise (ja mitte eriti kvaliteetse) elektroonilise pildiotsijana (EVF). Seal saab kuvada nii erinevaid seadeid kui kolada ka menüüdes javaadata pilte. Karmis päikesevalguses viibides näiteks täitsa mugav. Või siis öösel, kui ei taha tagumise ekraani abil poolt maailma ära valgustada. Või on vaja natuke energiat kokku hoida, et aku kauem kestaks. Nüüd aga jõuame palju huvitavama ja mõneti unikaalse (“rangefinder”-likuma) lahenduseni – liigutades kaamera esiküljel olevat hoovakest, muutub pildiotsija funktsionaalsus – läbi selle näeb täpselt nii, nagu seal olev klaasitükk pilti näitab ja nurgas enamasti ka tükikest objektiivi. Küll aga kuvatakse selle “päris” pildi peale valge raamina seda ala, mis objektiivist sõltuvalt pildile jäädvustatakse ja manuaalse teravustamise korral lisaks veel nurgas väikses kastikeses elektroonist pilti kaadri keskosast. Ja loomulikult ümber kogu ala veel kõiksugust muud tavapärast infot kaamera seadete kohta. Alguses oli jube kummaline, aga tegelikult täitsa huvitav ja käepärane lahendus. Vähemalt fiksobjektiive kasutades.
X-Pro2-l on kaks SD kaardi pesa. Kui kaamerasse panna ainult üks kaart, leiab kaamera selle piltide paigutamiseks ise üles. Kasutajal on võimalus ära määrata videofailide salvestamiseks mõeldud kaart. See põhjustas paaril korral probleeme – kuna kasutasin ainult üht kaarti, olin selle pärast tühjendamist valesse pesasse pannud. Pilte sai rahulikult edasi teha, aga video salvestamisest kaamera keeldus, sest kaarti ei olnud ju kaameras. Siis on kaks varianti – kas see menüüs ümber seadistada või kaart vanasse kohta tagasi tõsta.
Nii on tagaküljel kokku 13 vajutamiseks mõeldud nuppu, üks ketas ja üks joystick, mida muuhulgas saab ka vajutada.
X-Pro2-l on kaks SD kaardi pesa.
MENÜÜDE KASUTUSMUGAVUS JA SEADED
Fujifilm X-Pro2 menüüd tundusid esmapilgul veidike kummalised ja raskesti hoomatavad. Aga lõpuks leiab kõik vajaliku alati üles. Saaks muidugi paremini. Näiteks kes oskaks esialgu arvata, et mälukaardi formaatimiseks tuleb minna sellisesse alajaotusesse nagu “User settings”. Teate ju küll, see koht, kus toimub kella ja kuupäeva ning ajavööndi paika seadmine. Ei ole eriti loogiline ausalt öeldes.
Paraku takerdusin ka kaamerat kasutades korduvalt kasutajaliidese ebaloogilisuse otsa. Enamike asjadega harjusin selle paari nädalaga juba ära, kuid mõnda asja pidin lõpuks ikka guugeldama. Näiteks läksin öist võimekust katsetama. Kaevasin kapipõhjast välja uhke trosspäästiku ja puha ning lõpuks ometi oli mul moodne kaamera, millele see külge sobis. Harjununa et “B” tähendab Bulbi, keerasin kaamera rõõmsalt selle peale ja…. kuigi hoidsin päästikut all, kestis säritus vaid 1 sekundi. Proovisin uuesti – ikka sama lugu. Võttis lausa kukalt kratsima. Internetiotsing viis õnneks selleni, et nii Bulb (“B”) kui ka Timer (“T”) töötavad üle 1 sekundi vaid siis, kui kaamera päästik on seatud mehaanilise, mitte elektroonilise peale. Jah – selle kaameral saab määrata, kas päästik toimib nii või naa või on kahe kombinatsioon. No kes osaks küll ilma välise abita selle peale tulla, et sellisest asjast sõltub maksimaalse säriaja pikkus? Sest miks peaks?!?
Iga kord menüüsügavustes ringi kaevamisest päästab õnneks personaalse menüü (My Menu) loomise võimalus, et enda jaoks olulisemad valikud soovitud järjestuses otse sinna tuua. Abiks seegi.
Üsna kohmakas on valgetasakaalu (WB) seadistamine. Selleks on küll kenasti olemas eraldi menüü, aga erinevalt näiteks Pentaxi kaamerast, ei saa seal pildi abil kohe näha, milline tulemus võiks välja näha. Selle asemel tuleb WB valik ära teha, siis minna ja pildistada ning tulemuse põhjal lihtsalt ette kujutada, mis suunas tuleks asja keerata. Selline puhas katse ja eksitus meetod. Ei ole väga mugav. RAW pildistades muidugi ei ole vahet, aga siiski üsna tülikas. Kuigi tuleb au anda WB seadistuste rohkusele. Aga tänavalaternate valguses õiget tooni paika saada oli paras peavalu ning lõpuks sai tunduvalt parema tulemuse kui pildistada mustvalgena.
Väga huvitav ja kasulik asi, mida sageli ei kohta, on suur “kahvlite” hulk (bracketing). Särikahvel on ilmselt igal kaameral olemas, valgetasakaalu oma ka, kompaktidel vahel ka fookuskahvel (nt makro režiimis väga abiks).
X-Pro2 lisab tavapärastele veel ka filmide jäljendamise kahvli (Film simulation BKT). Ehket ühest pildist genereeritakse kohe mitu erineva välimusega jpg faili. Näiteks saab nii mustvalge kui värvilise versiooni või kasvõi erineva tonaalsusega mustvalgeid. Lisaks on veel olemas dünaamilise ulatuse kahvel (Dynamic range BKT), mis siis vastavalt suurendab dünaamilist ulatust rohkem või vähem.
Filmijäljenduskahvli näide
Provia
Velvia
Monochrome
Nagu tänapäevastel kaameratel kipub olema, on ka X-Pro2-l olemas ühendusvõimalus WiFi-ga. Tuleb menüüdesügavusest välja kaevata Wireless Communication, installeerida enda nutiseadmesse vastav rakendus ning hea õnne korral saabki pilte teha ja alla laadida. Ühenduse loomine võib olla natuke pirtsakas – ühe nutiseadmega see ei õnnestundki -, kuid teise proovituga töötas lõpuks täitsa edukalt (mõlemad olid Android-seadmed).
Pilditegemise võimalus kulus näiteks marjaks ära herilaste tegevuse turvaliseks jälgimiseks ja jäädvustamiseks ning kellele ei meeldiks otse kaamerast piltide saamine, et neid kohe sotsiaalmeedias jagada. :-)
Kaamera nõrgimaks lüliks on – üllatus-üllatus – aku. Kui ikka tõsisemalt pildistada tahaks, peaks kindlasti komplekti lisama ka 1-2 lisaakut. Natuke annab muidugi ka seadetega mängides energiat kokku hoida – näiteks välja lülitades asukoha tuvastamise ja sellise funktsiooni nagu “Pre-AF”.
Tegu on just sellega, mida nimi ütleb – kaamera üritab ennast terve aeg fookuses hoida. Ehket isegi kui kaamera lihtsalt kaelas ripub, käib pidev ragistamine ja kaamera teravustab vastavalt valitud fookuspunktidele. Teatud situatsioonides muidugi mugav – teravustamisaeg lüheneb ja saab klõpsu kiiresti ära teha. Aga akut sööb ilmselt mõnuga.
Pilditegemise võimalus kulus näiteks marjaks ära herilaste tegevuse turvaliseks jälgimiseks ja jäädvustamiseks
PILDISTAMISKOGEMUS JA TULEMUSED
Minu käsutuses olnud komplektis oli üks kirjade järgi makroobjektiiv (Fujinon XF 60mm f/2.4 R Macro). Saab selleks otstarbeks kasutada küll, kuigi veidike häiriv on tervustamine – lähedalt ja väiksemaid objekte teravustades viskab päris sageli teravuse mööda ning jääb kuhugi kaugusesse saagima, ehket makrokaugusel isegi ei ürita enam teravustada. See tuleb siis lahendada manuaalselt või siis näiteks enda käele teravustades ja siis uuesti soovitud objekti kaadrisse püüdes.
Lähipildistamise (makfofoto) näidised
35 mm F1.4 R objektiiviga pildistatud fotod
Võrreldes testimiseks kaasas olnud kahte objektiivi, osutus minu lemmikuks pigem 35 mm 1.4 avaga eksemplar (Fujinon XF 35mm f/1.4 R). Esiteks meeldib mulle laiem nurk üldiselt rohkem kui tele. Teiseks f/1.4 on ikka jube mõnus asi. Bokeh on selle objektiivil ka väga ilus.
Kui kaamera mõningate tehniliste lahenduste ja loogika üle sai eespool veidike vinguda, siis pildi üle seda küll teha ei saa. Pilt kogu oma detailsuses on lausa vapustavalt hea. No tõesti kohe nii hea, et kui ei oleks näinud, siis ei usuks ka. Päriselt.
Nagu digikaameratele kohane, pole ka X-Pro2 puhas sisseehitatud filtrite lisamise patust. Toy camera, Pop color, Partial color jms värk. Ei näinud väga suurt mõtet nendega pilti teha. Miniature režiimi paar korda proovisin. No käis kah, aga ega fänn ei ole.
Tänu eelteravustamisrežiimile ja kvaliteetsele näotuvastustusele (saab isegi valida kumb silm teravustatakse) sobib kaamera väga hästi ka selfie-de tegemiseks. Paned kaamera taimeri peale, vajutad suvalisse kohta teravustades päästikule, astud uhkelt kaamera ette ja ka f/1.4 korral on tulemuseks täpselt õiges kohas olev fookus. Pärast peab arvutis pildi ainult mõne udustava filtriga üle käima, et iga nahapoor ja korts teravalt silma ei torkaks. Ja noh üleüldiselt portreede tegemiseks või üldisemalt inimeste pildistamiseks on see kaamera nagu loodud.
Öise pildistamise näited
Tegelikult on vähe asju, milleks see kaamera ei sobi. Allveefotograafiaks ilmselt mitte, aga metsas, niidul või mere ääres, linnas või maal – olgu päeval või öösel. Öine võimekus on tänu heale sensorile ja pildialgoritmidele samuti kiitust väärt. Detailid, mida kaamera suudab jäädvustada ka pimedas, on… nagu oleks pilt tehtud päeval.
VIDEOVÕIMEKUS
Filmib see kaamera ka. Täitsa talutavalt. Samas ei ole midagi erilist, mida kuidagi rõhutatult esile tõsta. Kaamera saab talutavalt hakkama nii muutlike valgusolude kui ka automaatteravustamisega.
Vahelduvad valgusolud
Detailid ja bokeh
Päikeseloojang Käsmus
Veidi tuuline meri
Rahulik ilm rannas
Mootorpaat päikesesloojangus
ISO VÕIMEKUS
Ajaviiteks tegin ka väikese ISO võimekuse testi. Kuna ISO valikuid on väga palju, siis päris iga 100 ühiku tagant pilti ei teinud. Alla paari-kolme tuhande pole nagunii suurt vahet märgata.
ISO valikukettalt saab valida väärtusi vahemikus 200-12 800. Lisaks on valikukettal tähed A, H, L. “A” on loomulikult automaatne. Ka sellega ei ole niisama lihtsalt, et on üks vahemik, mille kasutaja saab ette anda. Neid vahemikke on koguni kolm. Päris hea, kui tead, et on erinevate situatsioonide jaoks vaja erinevat lähenemist. Samuti saab iga automaatse valiku juurde määrata maksimaalse säriaja, mida ületades ISO väärtus kõrgemaks muudetakse. “L” tähendab madalaimat ISO väärtust (seal saab anda väärtuseks 100).
Pärist täpselt ma ei saa muidugi aru, miks see ei võiks numbriliselt kohe ka valikukettal olemas olla. “H” tähendab eriti kõrget ISO-t, mis tuleb eelenevalt menüüs ise ära määrata – kas 25 600 või 51 200. Filmides on kõrgeim ISO, mida kaamera lubab, 6400.
ISO 200
ISO 500
ISO 1000
ISO 1600
ISO 2000
ISO 4000
ISO 6400
ISO 8000
ISO 10 000
ISO 12 800
ISO 25 600
ISO 51 200
Nagu testist näha, on ISO võimekus kaameral väga hea. Isegi 51 200 on teatud mööndustega kasutatav, kui väga lähedalt või suurelt ei vaata. Kuni 6400-ni on pilt igas situatsioonis veel täiesti tip-top. Kombineerides seda 1.4 avaga objektiiviga, saab ikka väga pimedas veel rahulikult pilti teha.
KAAMERA KIITUSEKS
Sattusin Fujifilm X-Pro2 testides lugema üht jutukest sellest, kuidas jpeg on pildistamiseks sama hea või vahel isegi parem kui RAW. Seda muidugi mitte otseselt lõpptulemuse kvaliteedi poolest vaid rohkem pildistamise, kui protsessis poolest. Lugege ise: http://erickimphotography.com/blog/2016/07/14/8-reasons-why-you-should-shoot-in-jpeg/
Ausalt öeldes on see kaamera, millega pildistades saab selle jutuga väga kergesti nõustuda. Seda konkreetset kaamera mudelit tuuakse muuseas ka selles artiklis esile just suurepärase filmiliku jpg võimekuse poolest. Sest erinevaid filmijäljendusvõimalusi on X-Pro2-l tõesti mitmeid (nii värvilisi kui ka mustvalgeid ja nende kahe vahepeal), ja need tõesti näevad suisa suurepärased välja. Selle kaameraga ongi üks huvitav asi – iga pilt tundub kui kunstiteos. Isegi kui kaadrisse püüda mingi suvaline võpsik, paistavad värvid ja tonaalsus ekraanilt vaadates nii mõnusad, et kohe vägisi tahaks pildi ära teha ja näitusele saata. Peab ennast tagasi hoidma.
Miskipärast tundubki, et just maastikufotograafia jaoks sobib see kaamera erakordselt hästi. Või siis, kui mustvalges režiimis pildistada mõnd maja või linnatänavat, on jälle tunne, et valmis kunstiteos. Eks oma roll ongi sellel, et valida saab erinevate “filmide” vahel (PROVIA, Velvia, ASTIA, CLASSIC CHROME, PRO Neg, ACROS, MONOCHROME, SEPIA), mille tooni ja meeleolu kaamera suurepäraselt järele aimab. Minu absoluutseks lemmikuks kujunesid mustvalged filmijäljendused. Ja tõesti – kui pildid arvutis, ei tahagi nende juures enam midagi muuta, või kui, siis ainult kadreeringut.
Nii et kui eelnevalt viidatud artiklis võrreldakse jpg-s pildistamist filmile pildistamisega (kaader ja kaamera seaded peavad olema läbimõeldumad, sest hilisemaks vigadeparanduseks on vähem võimalusi), tekib Fujifilm X-Pro2-ga pildistades sama tunne. Juba kätte võttes tuleb natuke nostalgiat peale. Seadmiseks erinevaid kettaid ja rattakesi keerutades see tunne üha süveneb. Samas harjub nende kettakestega päris ruttu ja kasutamine on igati asjakohane.
Natuke pani mõtisklema, et kellele täpsemalt see kaamera võiks mõeldud olla. Ega päris head definitsiooni ei leidnudki peale selle, et igaühele, kel huvi ja raha :-). Sest tegelikult ka – kvaliteet on nii hea, et kõlbaks kasutada ka profil – kui mitte lausa esimese kaamerana, siis sellise mõnusa väikese ja kvaliteetse lisana küll. Ilmselt oleks päris hea mõnd üritust pildistades sellega vahele paar kvaliteetset portreed jäädvustada. Liikudes skaala teise otsa, siis väga vabalt kõlbab kasutada ka igal instagrami-kauboil: alustades sellest, et kaamera näeb stiilne välja ja lõpetades sellega, et: WiFi – olemas, 1:1 formaat – olemas, digifiltrid – olemas. Seega match made in heaven. Proovisin järele, toimib kenasti. Maitseks saab lisada veel natuke filmiliku grain’i ja ongi olemas.
PLUSSID
- Pildikvaliteet
- Pildikvaliteet
- Pildikvaliteet (edasi jätka ise…:-)
- Suurepärased filmijäljendusrežiimid (ja sellest lähtuvalt suurepärased jpg-failid)
- Palju seadistamisvõimalusi (6 Fn nuppu, My menus jne)
- Kena ja funktsionaalne välimus
- Tugev korpus, mis püsib hästi käes
- WiFi (kohmakas, aga kasutuskõlblik)
- Hea ISO võimekus (6400 on täitsa puhas, aga ka 51 200 on vajadusel kasutuskõlblik)
- Rangefinder-lik huvitava lahendusega pildiotsija, mis on kasutamiseks üllatavalt mugav
MIINUSED
- Kohati ebaloogilised menüüd ja seadistused
- Videokvaliteet on keskpärane, kuigi talutav – tegu on selgelt fotokaameraga
- Kohmakas valge tasakaalu seadistamine
- Kehv aku
- Makrovõtetel jäi automaatteravustamine vahel natuke jänni
KOKKUVÕTTEKS
Fujifilm X-Pro2 puhul on selgelt tegu ühe parima kaameraga, mida mul on olnud au pikemalt kasutada. Pildikvaliteet on lihtsalt nii vapustavalt hea, et sõnadega on raske kirjeldada. Kindlasti on selliseid kaameraid maailmas veel terve rida, aga selge on see, et X-Pro2 kena välimusega pisikeses korpuses peitub palju suurem sisu kui esmapilgul arvata võiks. Kui mul oleks nii palju raha üle, kui see kaamerakomplekt maksab, oleksin ma selle üle väga õnnelik. Kuigi turul on sama raha eest saadaval paremaid kaameraid või rohkemate seadistusvõimalustega kaameraid või suuremaid kaameraid. Või isegi ilusamaid retrokaameraid
Aga see ei kaalu üle seda mõnusat tunnet ja meeleolu, mida nii oma välimuse kui ka sisemusega kannab endas Fujifilm X-Pro2. Olles selliselt ühelt poolt järglaseks kõikidele varem olnud kaameratele, kuid samas lisades neile piisavalt uut ja head, et nende varju jäämist küll karta pole. Olles seda kaamerat kasutanud paar nädalakest, kulus enamik sellest ajast harjumiseks. Võib öelda, et tõsisemalt kiindusingi ma sellesse kaamerasse alles paar päeva enne tagastamist ning tõsiselt kahju oli seda ära anda. Oleks hea meelega enda kätte edasi jätnud ja uutele fotoretkedele suundunud. Kui oleks jaksanud – sest viimase öö enne lahku minekut veetsime koos ilma sõba silmale saamata – kõigepealt südaöine pildistamine Tallinna vanalinnas ja mõne tunni pärast juba päikesetõus rabas. Võtsin meie põgusast suhtest veel viimast.