Kui teater algab puhvetist, siis toote puhul aitab esmamuljet luua pakend. Ning siin teeb Razer Ouroboros teistele pika puuga ära. Mäekõrguselt isegi. Tavalise papp-plastik ümbrise asemel laiab Ouroboros uhkelt keset pleksiklaasist vitriini, mõjudes seal hinnalise ja isegi pisut ohtliku eksponaadina.

Hiire madal ja lame kuju meenutab ristandit lõgismao peast ja radaritele nähtamatuks jäävast ülilennukist. Adrenaliini  õhkab igast detailist. Razerlikult musta mattvärvi ja rohelist valgustust täiendavad mõjuvalt alumiiniumikarva klahvid hiire mõlemal küljel.

Sarnasus lennukiga on saavutatud tänu sümmeetriale st tegu on mõlemakäelise (ambidextrous) hiirega, mis sobib võrdselt hästi nii vasaku- kui paremakäelisele mängijale. See muudab Ouroborose ülimalt demokraatlikuks hiireks. Või siis lõgismaoks.

Razer Synapse tarkvara kuulub oma piisava lihtsuse, intuitiivsuse ja lakoonilise kujunduse poolest vaieldamatult minu lemmikute hulka.

Razer Synapse tarkvara kuulub oma piisava lihtsuse, intuitiivsuse ja lakoonilise kujunduse poolest vaieldamatult minu lemmikute hulka. Koos Logitechi omaga. Kui Roccati tarkvara oma lisavõimalustega võib algajal mänguril ketta kinni jooksutada, siis Razeril on kõik väga selge ja sama piisavalt võimalusterohke.

Samas avastasin sealt finessi, mida isegi Roccatil veel näinud pole – võimalus kalibreerida hiirt vastavalt kasutatavale matile. Kasutajale pakutakse kahte varianti: kas mõni Razeri enda laiast valikust või ’Other’ ehk siis teised. Teoreetiliselt peaks seal olema võimalus lisada matt oma valikul, kuid vähemalt minul see ei õnnestunud. Aga igatahes mõte on hea.

Ometigi avastasin ka väikese ebakoha draiveritega. Tõsi küll mängimist ei sega see absoluutselt. Minu pisike probleem seisnes selles, et arvuti sisselülitamisel oli mu Ouroboros väega uimane. Aga ainult siis, kui ta kaabli otsast lahti on. Meil on ju teatavasti tegu juhtmevaba närilisega. Kui aga arvuti juba avaekraanist edasi on jõudnud, pole enam ühtegi probleemi.

Hiire hoidmiseks on teatavasti kaks stiili vastavalt hiire kujule. Populaarsem on kindlasti nö küünise (claw) stiil, kus hiir mängija näpud üle hiire krõnksus on. Razer Ouroboros aga esindab peopesa-stiili, kus käsi lõõgastunult hiirel lebab. Kui aus olla, siis kasutasin seda stiili mängurihiirt esmakordselt ja peab ütlema, et see sobib mulle suurepäraselt. Lisaks on Ouroboros ka mõlemapoolne (ambidextorous) ja sümmeetriline ning seega kasutatav pmst mõlema käega. Tõele au andes on pole ma varem ka seda tüüpi hiirega kokku puutunud, kuid esmamulje on igati positiivne. Kolmandaks on hiire suurus reguleeritav ning ka sellist hiirt pole mul olnud au varem kasutada. Ühesõnaga tegu on erakordse hiirega. Lisaks ülalloetletule on Ouroborosel ka piisaval arvul (11) klahve ning minu jaoks on see suur pluss.

Ometi on sellel ’roosikesel’ ka mõned okkad. Ning sellel süüdistan ma hiire mõlemapoolset ülesehitust. Probleem on küljel asuvate nuppudega. Asi on selles, et need käivad veidi raskelt ning ühele vajutades kippus klõps käima ka selle vastasnupuga.

Razeri professionaalsust arvestades võin siin muidugi süüdistada ilmselt vaid enda kogenematust ning harjumatust sellise klahviasetusega. Samuti käivad üpris raskelt mõlemal küljel asuvad nö põsed, millele näppe toetada. Neile vajutades ja all hoides saab hiire DPI vähendada 800 peale. Klahve vabastades kasutusel olnud DPI taastub automaagiliselt. Igati kasulik funktsioon, kuid klahvile vajutamine nõuab asjakohatult suurt jõupingutust ning minul isiklikult tekkis selle kasutamisest kätte kerge kramp.

Teiseks tahaks pisut peatuda kiidetud juhtmevabadusel. Tõsi on see, et hiire reaktsioonil polnud vahet, kas ta oli kaabli otsas või mitte. Juhtmevabalt hiirt kasutades pidi aga olema piisavalt ontlik ning igal õhtul tuli hiir kenasti oma dokki laadima sättida.

Kuna endal juhtmevabade hiirtega kuigi pikaajalist harjumust pole, siis enam kui ühel korral ununes see laadima panna. See aga maksis ennast kohe kiiresti kätte. Kui näiteks järgmisel päeval hiir arvuti käivitudes vähimatki elumärki ei ilmutanud.

Mõistagi oli lihtne kaabel doki tagant ära võtta ning hiirega ühendada, kuid mina olen teid hoiatanud. Hiire aku tühjenes pea sama kiiresti kui mobiiltelefonil või tahvelarvutil.

Lisaks ei kuulu ka dokk maailma kõige mugavamate sekka. Hiir tuleb seal asetada täpselt kahe pisikese metallnublu otsa ning see nõuab omajagu sättimist ja praktikat.

Minu jaoks tähendas see seda, et tuli võtta hiir ühte ja dokk teise, need omavahel täpselt ära ühendada ja siis ettevaatlikult lauale tagasi asetada.

Kuna ise sellega eriti vaeva näha ei viitsinud, siis nüüd seisab hiireke mul truisti kaabli otsas ning hiiredokk otsib oma eksistentsile mõtet ning kogub tolmu.