Minu käe alt on läbi käinud kümneid ja kümneid arvutihiiri ning õige mitmed neid on olnud just Roccati omad. Võiksin isegi öelda, et olen ilmselt üks suurimaid spetsialiste just Roccat hiirte alal Eesti Vabariigis.

Huvi ja uudishimuga olen jälginud nende hiirte evolutsiooni läbi aastate ning vaadanud, kuidas firma hiirtealane teadmus ning know-how uutes toodetes üha enam ja enam sublimeeruma hakkab. Kuigi ma ise olen loomult MMO-mängija ning eelistan hiirel üle keskmise nuppe, siis on vähemalt minu jaoks Roccati hiirte parimad omadused nende viimases Kain-mudeliperekonnas. Aga alustame nagu alati algusest.

 

Lihtsus on üks hea disaini põhiprintsiipe ning Roccat on Kain 200 Aimo puhul sellest ka kenasti kinni pidanud. Aga see pole mitte niisama lihtne lihtsus, vaid selline eriline, lihvitud lihtsus. Iga viimane kui mõõt tundub olevat millimeetri pealt paigas – nii suuruse kui proportsioonide poolest.

Soliidne matt must pind, millele lisandub riba lihvitud alumiiniumit hiireklahvide vahel, sobiks oma välimuselt isegi rohkem väärikasse kontorisse, kui mänguri lohakavõitu lauale. Isegi hiire sinihambavastuvõtja tundub oma väikestest mõõtudest hoolimata, kuidagi väärikas. Isegi tekstiilkattega kaabel, mida võib nii vastuvõtja, kui ka hiire külge ühendada, on tihedama koega ja seega ka edevam kui näiteks minu vanal Roccat Tyonil.

Ainukeseks silmatorkavamaks detailiks üldise soliidsuse taustal on vikerkaarevärvides helenduv logo ja rullik. Aga ka need ei helendu seal mingi suvalise skeemi järgi, vaid kasutavad Roccati erilist Aimo- valgusrežiimi, mida saab kontorllida Roccat Swarm tarkvara abil.

Iseenesest pole see võib-olla midagi väga erilist, aga lood muutuvad, kui seda hiirt paaritada Roccati Aimo klaviatuuriga. Siis moodustab hiire ja klaviatuuri valgusmäng meeldiva sünkroniseeritud terviku, mida silmal on ilus vaadata.

 

Tänu kaelasadanud karantiinile jäi Kain 200 Aimo minu kätte pikemaks ajaks, kui algselt planeeritud. Tegelikult oli see mulle üpriski meeltmööda, sest kui ma nüüd päris ausalt tunnistan, siis sai sellest minu tõeline lemmikhiir ning vana lahinguratsu Tyon pidi nukralt lauaserval tolmu koguma.

Ok, tegelikult ma ikkagi kasutasin teda vahel, kui mul oli vaja kasutada enamaid nuppe kui ainult kahte klahvi, rullikut ning kahte pöidlaklahvi.  Mida aeg edasi, seda harvem seda ette tuli ning hiirel puuduvatele klahvidele otsisin üha sagedamini asendust klaviatuurilt, kuigi tavaliselt ma mängides klaviatuuri eriti ei kasuta.

Mis on ühist arvutihiirtel ja kõrvaklappidel? Õige! Mõlemate juures on juba mitmendat aastat kasvavaks trendiks juhtmevabadus. Mis siin salata, juhtmevabadus teeb hiire kasutamise tõepoolest mugavamaks. Eriti oluline on see ilmselt mängu kriitilisemates olukordades, kus kiirus ja täpsus olulist rolli mängivad ning kaabli juhuslik takerdumine võib neile sõna otseses mõttes hukutavalt mõjuda. Seda enam, et juhtmevabadusest hoolimata reageerib hiir momentaalselt, ilma vähimagi viivituseta.

Siin aga tuleb mängu üks ja ainus etteheide, mida ma hiirele teeksin. Nimelt puudub hiirel igasugune info aku täituvuse kohta ning seetõttu on ühenduse katkemine arvutiga iga kord ootamatu ja üllatav – see tähendab, et enne otsustavamaid virtuaallahinguid on mõttekas veenduda selles, et hiir oleks laetud. Ehkki hiire ühendamine kaabliga võtab vaid sekundeid, võib see osutuda väitluse käigu jaoks otsustavaks. NB! Aku täituvuse kohta saab infot ja panna teavituse Roccat Swarm tarkvara kasutades.

Oma pigem tagasihoidlike mõõtude poolest sobib Roccat Kain 200 Aimo suurepäraselt keskmise suurusega käele. Käsi lebab hiirel mugavalt ja pingevabalt, pöidlaklahvid asuvad täpselt õiges kohas.

Kui minu käest veidi varem läbi käinud Roccat Kain 102 Aimo (loe seda postitust siit) paistis silma oma kerguse ja kiiruse poolest, siis Kain 200 on pisut raskem ja tasakaalukam, kuid ka tema kaal ja kiirus tunduvad olevat hoolikalt läbi kaalutud. Aga sellel tasakaalustatusel on oma võlu – vähemalt minu jaoks. See tähendab, et kui Kain 102 vallatult mööda hiirematti kihutas, siis Kain 200 on nagu märksa parema kontrolli all, aidates niimoodi vältida kiirustamisel tekkivaid vigu.

 

Karantiini jooksul suutsin ma tegelikult selle Roccat Kain 200 Aimoga nii palju kokku kasvada, et see muutus nagu perekonnaliikmeks. Selle lihvitud olek ja kasutusmugavus muutsid minu lahkumineku temast isegi pisut emotsionaalseks. Aga järjekordset hiirt endale elamisse tuua pole ka väga jätkusuutlik mõte, eriti kui majapidamises st töölaual ja selle sahtlis on juba nagunii 5 erinevat mängurihiirt. Küll aga jäävad mind edaspidi saatma helged mälestused meie ühistest hetkedest ning tuhandetest mättasse löödud virtuaalsetest pahalastest ja kollidest.

Kain 200 pole mitte ainult asine mängukaaslane, vaid ka tubli töömees – ühesõnaga täiesti universaalne tegelane. Seepärast võingi seda soojalt soovitada seda hiirt kõigeks, milleks ühte hiirt vaja võib minna. Ka kõige nõudlikumal kasutajal ei peaks näiteks kasvõi DPI-st puudu tulema, mida Kain 200 Aimo mudelil on koguni 16 000!

Üheks põhiargumendiks hiire nagu igasuguse teise kaupa ostmisel on selle hind. Mõeldes Roccat Kain 200 Aimo peale kerkis minu mälust esile labane, kuid läbitöötatud fraas – parim hinna ja kvaliteedi suhe.

Kuigi hiir pole kõige suurem ning selle funktsionaalsus ning klahvide arv pole kõige rikkalikum, siis kõik, mida selle raha eest Kain 200-ga kaasa tuleb, on oma hinda peaaegu kuhjaga väärt.

 

Telli musta või valget värvi Roccat Kain 200 Aimo Photopointist »