Ma ei tea, mis toimub Roccati ’tallides’, kuid kahtlustan neid maailmavallutusplaanides. Või vähemalt soovis purustada maailmarekordeid. Küsite milliseid? Nimelt on viimasel ajal minu käest läbi käinud mitmed Roccati hiired sarnased ühe asja poolest. Need on kiired ja üha kiiremaks mu arvates lähevad. Proovid ühte hiirt ja mõtled, et sellest ilmselt kiiremat pole, kuid võta näpust, järgmine on veelgi nobedam. Viimane nende seast – Kone Pure Ultra – oli aga nii kerge ja nobe, et tundus suisa ise liikuvat. Aga kõigest sellest allpool.

 

Täielik minimalism. Ok, DPI- ja pöidlaklahvid välja arvatud. Ok, värvivahetav valgustatud logo samuti välja arvatud. Aga logo jääb kasutades nagunii peopesa alla ning ilma nende klahvideta poleks ju tegu mängurihiirega. Minimalism on ilmselt paratamatu, sest Pure Ultra on väike. Silmnähtavalt väiksem näiteks Roccat Kain Aimo’st, mida ma ometi väikesevõitu hiireks pidasin. Väiksus aga ei tähenda mingil juhul ebamugavust või ebameeldivust. Iisraeli Uzi-automaat võib ju mõne metsatöölise jämedate sõrmede vahel tunduda tillukese ja ebatõhusana, aga me kõik teame, millise veresauna selle miniautomaadiga korda võib saata. Tegelikult ka – Pure Ultra sobib  igas mõõdus kätega. Väikesesse kätte on ta nagu valatud, kuid ka suurem käpp võib sellele mõnusalt toetuda.

Oma kujult on Pure Ultra ebasümmeetriline, selle parem külg on pikem, kui vasak. See aga on oluline hiirele piisavalt hea ergonoomika andmiseks. Samuti on pöidlaklahvide alla tekkinud ülimõnus lohk, kuhu oma võitlusest väsinud pöial toetada.

Kui eelmine testihiir Roccat Kain Aimo 102 oli külgedelt meeldivalt kummine ja kare, siis Pure Ultra on üle kere sile nagu vastsündinu tuhar. Mis iseenesest pole samuti paha. Kuna peopesa katab hiire täielikult, siis pole ka probleemi hiirest kinnihoidmisega. Seda enam, et ergonoomikale aitab kõvasti kaasa ülalmainitud hästiõnnestunud pöidlalohk. Muuseas, Roccati enda sõnul on selle hiire puhul tegu mustust hülgava pinnaga. Nii et head isu arvuti taga, armsad sõbrad!

Ainukese pisikese miinusena ei meeldi mulle hiire kummeeritud kaabel. Olen ise suur tekstiilkattega kaablite fänn ja eeldan seda iga keskklassist kõrgema kvaliteediga hiire puhul. Samas on see lihtsalt minu kiiks ning kindlasti on ka kummikaablil omad eelised nagu näiteks see, et kummikaabel ei kogu niipalju tolmu ja muud sodi ning isegi kui kogub, siis on seda ülimalt kerge puhastada.

 

Olen Roccati tarkvara viimastel aastatel korduvalt kiitnud. Kui algusaastatel meenutas selle kasutajaliides reisilennuki piloodi kokpitti, siis viimastel aastatel on see muutunud äärmiselt lihtsalt ja intuitiivseks. Ja ega Pure Ultra puhul oluliselt midagi konfigureerida olegi, kui arvestada, et lisaks põhiklahvidele ja rullikule on ainult pöidlaklahvid mille funktsioone muuta. Tõsi, Roccati Easy Shift- tehnoloogia lubab igale klahvile anda topeltfunktsiooni, aga võrreldes seda enamuse minu ülejäänud hiirtega, siis on seda ikkagi vähe. Eriti kui mängudest keskenduda MMO-dele nagu mina seda teen.

 

Peale mõnepäevast kasutamist tõi Pure Ultra mulle meelde legendaarse Norra polaaruurija Fridtjof Nanseni. Täpsemalt tema eluloo, mida ma lapsepõlves lugesin. Kui ta planeeris oma kõige kuulsamat laeva Fram, leidis ta, et see võiks polaarvetes liikuda nagu klimp võisel taldrikul. Ma ei mäleta enam, kas Fram talle pandud ootuseid õigustas, kuid väljendina jäi see mulle meelde ja ujus mälusoppidest esile Pure Ultrat kasutades. Sest see hiir lippas hiirematil tõepoolest nagu klimp rasvasel portselanil. Tundus, et piisab vaid sõrmenipsust, et hiire mati teise nurka saata. Väga mõnus tunne. Ma pole varem kergetest ja kiiretest hiirtest eriti lugu pidanud, kuid Roccati Kain-seeria hiirtest sain ma maitse suhu ja nüüd hakkab sellest väikestviisi sõltuvus saama.

Teine väga mõnus asi on küljelohk pöidla jaoks. Ehkki minu vanal lahinguratsul Roccat Tyonil on samuti täiesti eksisteeriv pöidlalohk, on see Pure Ultra oma kuidagi reljeefsem ja sügavam. Ja seega ka mugavam.

Mugavaks on tehtud ka DPI muutmine. Kui Roccat Kain’idel oli selleks vaid üks nupp, siis Pure Ultral saab DPI-d vahetada kas pluss- või miinusklahvi abil. Nii pole DPI vähendamiseks vaja klahvile peaaegu täisring peale teha.

Ainus puudus minu jaoks oli klahvide vähesus hoolimata isegi Roccati Easy Shift-tehnoloogiast.

 

Energia kokkuhoid on aja nõue ja Roccat Kone Pure Ultra teeb seda suure rõõmuga. Võiks isegi öelda, et hiir liigub peaaegu iseenesest, nõudes vaid minimaalset jõupingutust. Pisike, tõhus ja letaalselt täpne – 16 000 DPI pole naljaasi, selliseid hiiri pole kuigi palju.

Lisaks mängimisele näen mina sellel hiirel suurt tulevikku ka tõsise töövahendina, mis aitab vähendada näiteks graafilise disaineri käte väsimust. Veel enam, Pure Ultra on suurepärane universaalhiir nii tööks kui lõbuks. Tõsi, tegu pole kõige odavama hiirega, kuid tegelikult on Pure Ultra, hoolimata oma väheldasest kogust, oma hinda igati väärt. Või enamgi veel.

Proovige Pure Ultra kiirust ja kergust ning ma olen enam kui kindel, et langete sellest sõltuvusse. Kas julgete?

 

Roccat Kone Pure Ultra arvutihiir Photopointi veebipoes »