Jaapani päritoluga optikatootja Sigma on kahtlemata minu number üks valik, kui olen uue objektiivi otsingul oma Sony täiskaader hübriidkaamera ette.

Mitte lihtsalt selle pärast, et ma olen vaene ning kaamerabrändi originaalobjektiivi asemel valiksin pigem poole odavama alternatiivi, vaid ka Sigma objektiivide ülihea kvaliteedi tõttu.

Nende headus tuleneb sellest, et Sigma on üks viimaseid optikatootjaid, kes meisterdab oma objektiive otse Jaapanis – mitte Hiinas, Indias või kus iganes mujal, kus esikohal on pigem kasum. Lisaks toodab Sigma enamus vajaminevatest juppidest otse oma tehases, et tagada parim kvaliteet ja ühilduvus – isegi midagi nii pisikest nagu kinnituskruvi tehakse nende enda tehases.

Seega, kui rääkida töökindlatest ja kvaliteetsetest objektiividest, mida julgen isiklikult kasutada ja soovitada nii hobi kui professionaalidele, siis kogu Sigma tootevalik on kõige esimesena minu silme ees.

Hiljuti lisandus nende valikusse Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art, mis püüdis nii minu kui ka paljude teiste fotograafide tähelepanu eelkõige oma meeletult mitmekülgse suumivahemiku ja valgusjõulise ava poolest.

Kui Sigma pakkus mulle seda objektiivi katsetamiseks, siis ei jäänudki mul muud üle kui hüljata kõik muud tegevused ning suunduda sellega välja pildistama.

Selles ülevaates jagangi Sinuga oma kahenädalase kasutusperioodi jooksul tekkinud mõtteid ning kogemusi. Mis seal muud ikka, lähme otse asja juurde!

Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art – DISAIN

Kui muidu tunned Sigma “Art” seeria objektiivi ära oma läikiva alumiiniumist korpuse järgi, siis 28-105mm f/2.8 mudelilt Sa seda õnneks või kahjuks ei leia. Oma olemuse tõttu on objektiiv pigem raskema võitu, mille vastu võitlemiseks on konstruktsioonis kasutatud hoopis magneesiumsulamit.

Magneesiumsulam on alumiiniumist vastupidavam metall, kuid veel olulisemalt – see on kergem. Kusjuures, enamus täiskaader hübriidkaamerad, s.h. minu Sony a7 IV on samuti loodud magneesiumsulamist ning lähemalt vaadates näed, et antud kaameral ja objektiivil on peaaegu identsed korpused ja seega sobivad need visuaalselt väga hästi kokku.

Selle materjali kasutust oleksin ma tahtnud näha ka Sigma 28-45mm f/1.8 mudelis, mis sel aastal välja kuulutati ning ka laineid lõi oma läbiva f/1.8 ava tõttu, mis oli esimene sellist tüüpi suumobjektiiv täiskaader hübriidkaamerate hulgas.

See objektiiv oleks kindlasti paljude jaoks ahvatlevamana paistnud, kui Sigma oleks magneesiumsulami korpuse näol suutnud selle kaalu kasvõi natukenegi langetada. Kuid selle jutuga ma kaldun juba teemast kõrvale…

Pole mingit kahtlust, et Sigma 28-105mm f/2.8 on suuruselt nagu kahur – eriti, kui hakata objektiiviga välja suumima 28-st kuni 105mm-ni välja. Selle käigus liigub sisemine toru väljapoole ning seetõttu liigub ka raskuskese küllaltki ettepoole. Ütleme nii, et ühe käega oma kaamerat ja objektiivi kasutada ei saa (tuleb ikkagi vasaku käega objektiivi alt toetada).

Kindlasti kulub marjaks ära ka kaamerarihm, mille abil oma kätele aegajalt puhkust anda, sest selle objektiiviga kaalub Sinu kaamerakomplekt vähemalt poolteist kilo ning seda oleks ka kõige kõvemal kutil ebamugav käes hoida päev otsa.

Väike tunnustus siia Peak Design kaamerarihmadele, sest need on nii paganama head, et olen nende tõttu kõik oma teised rihmad pensionile saatnud. Kui kaamerarihm hakkab Sind töökäigus häirima, siis rihma saad hõlpsasti eemaldada ning uuesti kinnitada vaid mõne sekundiga.

Objektiivi pealt leiad kolm rõngast, millest ühega seadistada oma ava, ühega loomulikult suumida ning viimasega manuaalselt teravustada. Suumirõngas keerab vastupäeva nagu kõik teised Sigma suumobjektiivid, mis vajab pisut harjumist. Kes Sigma suumobjektiividega tihedamalt kokku puutub on kindlasti nendega juba ära harjunud, kuid minu kahenädalase kasutusperioodi jooksul jäi see pigem ikkagi harjumatuks.

Lisaks leiad objektiivi pealt suure hulga erinevaid lüliteid:

• AF/MF lüliti
• Avarõnga lukustuslüliti
• Avarõnga CLICK/DE-CLICK lüliti
• Suumirõnga lukustuslüliti

Muuhulgas on selle peal ka kaks funktsioonnuppu, millele saad kaameramenüü kaudu määrata endale sobiva funktsiooni. Näiteks, minu Sony a7 IV hübriidkaameras sai seda seadistada kui “AF/MF” või “FF/APS-C” režiimivahetus nupuna, kuid sealt leidus veel mitukümmend erinevat varianti.

Tasuks küll teada, et mõlemal funktsioonnupul ei saa olla eraldi seadistus ehk mõlemal nupul hakkab olema ainult üks ja sama režiim.

Tehniline külg

Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art on ligi 4-kordse optilise suumiga objektiiv, mis meenutab eelkõige 24-105mm stiilis suumi.

Sellist tüüpi objektiivid on olnud äärmiselt väärtuslikud nii foto- kui ka videograafide jaoks, kelle töö on pisut kiirema tempoga ning kellel objektiivide vahetamiseks aega ei ole. Siin pean silmis nt. pulmade ja festivalide jäädvustajaid, kus ühe päeva jooksul toimub pidevalt aktiivsusi nii valges kui ka pimedas, nii sees kui ka väljas.

Sellistes olukordades on Sinu parimaks sõbraks üks mitmekülgne suumobjektiiv, millega “run-and-gun” stiilis segaselt ringi joosta ning ühe objektiiviga kõik vajalikud kaadrid kätte saada.

Paar aastat tagasi müügile jõudnud Tamron 35-150mm f/2-2.8 mudel, mis on Sigmaga võrreldes kohati väga sarnane, on oma tulekust saati populaarsust kogunud täpselt selliste inimeste seas, kes tänaseks päevaks ei suuda ilma selle objektiivita elada.

Kui oled ristteel ja pole kindel, kas valida Sigma või Tamroni objektiiv, siis valik on tegelikult lihtne. Kumb on Sinu jaoks olulisem – kas laiem või kitsam pool? Sigma eeliseks on 25% laiem vaateväli minimaalse fookuskauguse peal, kuid Tamroni eeliseks on 42% kitsam vaateväli maksimaalse fookuskauguse peal. Toon aga Sigma kasuks argumendi, et Sul on alati võimalik järeltöötluses pildile sisse croppida, kuid pilti laiemaks teha ei saa.

Autofookuseks on Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN varustatud kõige uuema HLA lineaarse mootoriga, mis tagab täpse, väleda ning vaikse teravustamise. Praeguseks hetkeks on veel üsna vähe Sigma objektiive, mis HLA mootorit kasutavad, kuid minu kogemusel on need vähesed objektiivid väga usaldusväärset autofookust pakkunud.

Teravustamisest rääkides, siis antud Sigma objektiivil on üks suur eelis – kogu suumivahemiku vältel püsib minimaalne teravustamiskaugus ühe ja sama kaugusena ehk 40 cm. See on üpris haruldane nähus suumobjektiivi puhul, sest üldjuhul võimaldab laiem ots teravustada lähemale ning kitsam ots teravustab pigem ainult kaugemale.

Seega, kui pildistad nt. statiivilt minimaalse teravustamiskauguse peal, siis võid vabalt lähemale suumida ilma, et peaksid statiivi kaugemale paigutama.

 

Isiklik kogemus & pildid

Olen nüüdseks põhjalikult katsetanud üle kahekümne erineva Sigma objektiivi ning mul pole kordagi ühtegi tõsist kaebust olnud. Aga seekord… pole mul samuti midagi huvitavat öelda.

Sigma “Art” seeria või tegelikult ükskõik mistahes Sigma objektiivi puhul ei ole pildikvaliteet kunagi murekoht olnud. Vaata neid näidispilte lihtsalt – pildikvaliteet on teravam kui nuga!

Tänaseks olen ma jõudnud punktini, kus ma lihtsalt ei viitsi enam pisivigu objektiividest otsida. Minu jaoks on kõige olulisem, et see oleks lihtsalt mugav ja praktiline ning Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art kindlasti vastab nendele nõuetele. Isegi kui hakata piltidele sisse suumima ja vigu otsima, siis Sa ei leia neid.

28-105mm fookuskauguste vahemik katab tegelikult täpselt minu vajadused ära. Kasutades igapäevaselt oma Tamron 28-75mm f/2.8 VXD G2 suumobjektiivi, siis olen nüüdseks õppinud elama 28mm minimaalse fookuskaugusega, kuigi ideaalis võiks see number muidugi olla 24mm või 20mm – selle tagajärjel jääks objektiiv kahjuks hoopis teisse kaalu- ja hinnaklassi.

Kitsamalt poolelt olen alati tahtnud pisut rohkem ulatust kui 75mm ning minu meelest on 105mm täpselt õige “sweet spot”, mis annab kaadritele mõnusa telefoto välimuse, kuid samas ei ole liiga kitsas.

Selline fookuskaugus on üpris populaarne auto- kui ka tootefotograafias, mis on juhuslikult minu kaks lemmikumat žanrit. Oma kasutusperioodi ajal tuli õnneks ette ka üks tootepildistamise sessioon, mis andis hea võimaluse katsetada seda pisut teistsugustemas tingimustes.

Stuudios oli “modelliks” uus Fujifilm X-M5 poolkaader hübriidkaamera, millest olin parasjagu Photopointi blogi “karbist välja” artiklit kirjutamas. Selle sessiooni ajal sai kasutatud nii laiemaid kui ka kitsamaid fookuskauguseid ning pildistatud sai nii statiivil kui ka käes. Statiivil oli kindlasti suureks eeliseks, et lähim teravustamiskaugus jäi kogu suumivahemiku vältel samaks ning sain mugavalt sisse ja välja suumida ilma statiivi liigutamiseta.

Objektiiviga oli väga mõnus koostööd teha, kuna kõik vajalik oli juba otse objektiivi peal olemas ning kaameramenüüdes pidi üsna harva surfama. Kõige käepärasemaks osutusid manuaalne avarõngas ning AF/MF lüliti, kui vajasin täielikku kontrolli ning selleks oli vaja manuaalselt teravustada.

Mainin küll seda, et kui ma pildistasin pimedas ruumis ning minu ainsaks valgusallikaks oli välklamp, siis automaatne teravustamine oli peaaaegu võimatu. Siin pole tegelikult millegi üle imestada ka, kuna kasutasin f/8 ava ning kui ruumis on täiesti kottpime, siis ei suuda peaaegu ükski kaamera ega objektiiv enam fookuspunkti leida. Sellistes olukordades tulebki lihtsalt objektiiv manuaalsele režiimile lülitada ning fookus käsitsi paika panna.

Üks reaalne miinus, mille võin välja tuua on 28-105mm f/2.8 objektiivi avarõngas, mis tundus seekord väga kergesti liikuvat ning stuudios pildistades nihkus ava paigast mitmel korral.

Ehk kui Sa vajad täielikku täpsust oma töös, siis soovituslik oleks üldse avarõngas de-aktiveerida ehk keerata see “A” režiimile ning sinna see ka lukustada – sel juhul saab ava edasi juhtida otse kaamerast.

Olen väga kahevahel selle objektiivi osas. Tehniliselt teeb see kõike, mida minu tööülesannete jaoks vaja on ning sellest rohkemgi veel, kuid mind hirmutab selle kaal.

Igapäevaselt kaamera küljes kasutada ligi kilogrammist objektiivi tundub kohati väga ebamugav ning selle poolest mulle meeldib minu praegune Tamron 28-75mm f/2.8 suumobjektiiv rohkem, mis kaalub ligi 2 korda vähem ehk 540 grammi.

Nende kahe objektiivi vahel võrdlemine pole ka muidugi aus, kuna Sigma on täiesti teises liigas oma pildi- ja ehituskvaliteedi poolest ning kitsamalt suumipoolelt saad Sa märkimisväärselt rohkem ulatust. Muuhulgas on sellel ka kõik kellad ja viled nagu avarõngas, lülitid, funktsioonnupud, mis kõik koos teevad Sigma objektiivi kasutuse kordades mugavamaks.

Vaatamata kõigele, siis olen otsustanud praeguseks oma Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art ostu pausile panna. See objektiiv jääb kindlasti minu “wishlisti” tippu, kuid praegusel hetkel on raske õigustada sellise objektiivi soetamist, kui ma ei ole tehniliselt oma Tamroni objektiiviga hätta jäänud.

Kui kasutad hetkel vaid fiksobjektiive või Sinu komplektist on lihtsalt üks standardsuum puudu, siis Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art on kahtlemata üks parimaid, kui mitte parim valik omas klassis. Kui pildistad tihti statiivi peal või Sa lihtsalt ei pelga raskeid objektiive, siis see Sigma objektiiv on Sinu jaoks täiuslik valik.

 

Lõpetuseks

Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art oleks täiesti perfektne suumobjektiiv, kui see vaid oleks natukene kergem. Kuid oleme ausad – perfektsust ei ole olemas ja iga asja puhul tuleb mingisugune kompromiss teha. Kui kaal poleks objektiivis murekohaks olnud, siis selle asemel oleks kindlasti ohverdatud suumivahemikku või maksimaalset ava.

Kui välja jätta kaal, siis pole tõesti millegi üle vinguda ning see Sigma objektiiv on tõeline kahur, millega tuled toime peaaegu igas olukorras, kus Sa parasjagu oled.

 

• Telli Sigma 28-105mm f/2.8 DG DN Art Photopointist – saadaval nii Sony E- kui ka Panasonic L-bajonetile ››