Väljast ja seest

Pontsakas a77 istub hästi kätte. Tegu pole just väikse kaameraga ning tänu sellele on olnud ruumi paigutada kere välispinnale hulk vajalikke nuppe ja otseteid pildistamisel tarvilike funktsioonide juurde. Nii on võimalik ilma menüüdesse sukeldumata hõlpsasti muuta näiteks valgetasakaalu, tundlikkust, aktiivset võtterezhiimi, või aktiveerida mõni endale meelepärane funktsioon eelprogrammeeritava otseteenupu abil.

Tähelepanuväärseim neist tagaküljel asuv Smart Teleconverter nupuke, mille abil saab võtte ajal valida 1,4 või 2x kordaja vahel, lisaks vaikimisi aktiivsele “täiskaadrile”. Teise variandina on nupu alla võimalik programmeerida live view ülessuurendus paremaks käsitsi teravustamiseks näiteks videovõtte ajal.

Sony 16-50mm f/2.8 SSM objektiiv jättis soliidse mulje vaatamata jäigale suumirõngale ning imelikult suurele bajonetiloksule.

Ekraani liigutamine või konkreetse võtte jaoks sobivasse asendisse keeramine oli võrreldes Canoni/Nikoni pööratavate ekraanidega opereerimisele ebamugavam. Eriti, kui a77 all suurem statiivikinnitusplaat olema sattus.

Menüüd on a77-l pehmelt öeldes põhjalikud ja nende läbikammimine ning kaamera enda tahtmise järgi häälestamine vajab süvenemist.

Sony a77, nagu näiteks ka NEX-seeria aparaadid, on kohati arusaamatult aeglased. Kui mõningased viivitused menüüde seadistamisel on andestatavad, siis piltide/videote järelvaatamise või näiteks ülessuurendamise juures tekivad täiesti arusaamatud “pausid”, milletaolisi ma viimati nägin Canon EOS 10D kaamerat kasutades.