Reaalses kasutuses

Nagu ütlesin, on a77 päris pontsakas tükk, mis vähemalt minu silmis pea alati boonuseks on. Suuremad kered istuvad paremini käes, nende käsitlemine on mugavam, kere välispinnal on tavaliselt rohkem vajalikke nuppe-kettaid ning nad asetsevad üksteisest piisavalt kaugel, et kaamerat ka kinnastega käsitleda saaks.

Kirka ja terava pildiga displei asendi muutmine tahab harjumist. Vähemalt mulle istub Canoni või Nikoni pööratavate ekraanide loogika paremini, kuna nende  kinnitus on seatud nõks loogilisema koha peale – vasakule küljele. Sony a77-l on ekraani “hinged” all, mis suurema statiivikinnitusplaadiga kohe probleemiks saab – ekraani ei saa korralikult alla vajutada. Mina kasutasin teda suhteliselt suure videopea plaadiga, väiksemate kiirkinnitusplaatidega ilmselt probleemi ei ole.

Nagu pildiltki näha, lubab a77 võtte ajal ekraanile väga palju abiinfot kuvada. Lisaks allolevale ekraanipildile on võimalik pildistamise või filmimise ajal näidata ka digitaalset loodi või histogrammi. Mõlemad väga vajalikud tööriistad.

Kui kaamera enda soovide järgi häälestatud ning Sony seekordsed veidrused selgeks saadud, oli aeg proovipilte klõpsima hakata. Esimene tõsisem pettumus ei lasknud end kaua oodata.

a77 on hetkel Sony peeglite lipulaev. Kõige parem ja kallim kaamera. Sony omakorda maailma juhtivaid elektroonikatootjaid, hinnatud tegija profivideomaailmas jne. Ja aastal 2011 ei suuda seesama tootja teha fotokat, mille ISO vähemalt 1600-ni müravaba püsiks. Nagu testipiltide rubriigis näha, on juba ISO 800 juures ühtlane tume taust kahtlaselt pläsune, 1600 juba suht kole. Sealt edasi moondub seesama pruun taust sujuvalt kirjuks villase soki mustriks.

Proovipiltidelt oli näha, et ka ISO 200-ga pildistades tekib tumedatele, fookusest väljas olevatele aladele imelik “tekstuur”, mis pigem kõva pakkimist, kui müra meenutab. Mida kõrgemaks tundlikkust kruttida, seda koledamaks “pakkimine” (ehk tegelikult müra) muutub.

Mina isiklikult tahtsin seda aparaati kõige enam video pärast proovida. Mõte Full HD lahutusega 50/60 kaadrit sekundis filmimise võimalusest pani kõrvad liikuma küll. Räägiti ka ju uuest AVCHD koodekist, mis vanast palju vähem pakitud pildi pidi andma jne. Ma ausalt öeldes ei tea kui halb see vana siis olema pidi, aga a77 video valmistas kahjuks jällegi pettumuse. Mis sest 50 kaadrist sekundis kasu, kui kvaliteet suurem asi ei ole. Tugevad pakkimise jäljed ning kole müra rikuvad kõik ilusa.

Püsiv autofookus videovõttel oli a77-l väga täpne ja kiire. Sellest märksa olulisemaks pean ma käsitsi teravustamise režiimil pakutavat peaking funktsiooni. Ehk siis kõik kaadris teravad olevad pinnad kuvatakse mingi kindla (näiteks punase) värviga. Käsitsi teravustamine on tänu sellele imelihtne ning tulemus täpne. Küll tahaks mõne Canoni või Nikoni inseneri käest küsida, et kas on tõesti ületamatult raske see funktsioon ka nende HDSLR-desse lisada…

Nagu varasemalt proovitud Sony NEX-seeria kaamerad, on ka a77 kohati imelikult aeglane. Näiteks fotode-videote salvestamise ajal või siis nende taaskuvamisel aparaadist.