Sonysõbrad pidid järjekordset täiskaadrit päris mitu aastat ootama. Ilmselt oli rõõm sellevõrra suurem, kui uuele imemasinale küüned taha saadi. Mina, kuigi suur Sony videokaamerate ning NEX-seeria fotokate austaja, olen seni paraku a-seeria peeglites pettuma pidanud. Nimekiri põhjustega oleks liiga pikk, et seda siia kirja panema hakata. Kuigi paljud varemräägitud vead on a99-l parandatud, leiab Sony uut lipulaeva uurides siiski mõne piraka miinuse. Aga kõigest järjekorras.  Pontsaka kaamerakere tähtsaimad omadused on paberi järgi kenad:

24,3MP Exmor CMOS täiskaadersensor, SteadyShot pildistabilisaator, poolläbipaistev fikseeritud peegel, 3-tolline kallutatav ekraan, 10 k/s sarivõte, kuni 50 k/s (progressive) Full HD videovõte. Lisaks veel hunnik kellasid ja vilesid, mis ostja silmis ehk aitavad õigustada suhteliselt rasvast hinda.

Sony SLT-A99 olulisemad tehnilised andmed

Sensor	CMOS 35,8 × 23,9 mm
Efektiivseid piksleid	24,3 miljonit
Pildimõõt pikslites	6000 × 4000
Pilditöötlusprotsessor	BIONZ
Bajonett	Sony α
Salvestusmeedium	SD, SDHC, SDXC, Memory Stick PRO Duo™, Memory Stick PRO-HG Duo™
Teravustamine	TTL faasituvastusega süsteem, 19 punkti
Särimõõtmine	1200 tsooniga hindav mõõtmine CMOS sensoriga
Säriajad	30 – 1/8000 sek, bulb
Sarivõte	maksimaalselt 10 või 8 k/s
Tundlikkus	ISO 50 – 25600
Värvustasakaal	automaatrežiim, päike, varjus, pilves, hõõglamp, päevavalguslamp, välklamp, värvustemperatuur, eriseadistus (2500 kuni 9900 K)
Välklamp	automaatne, sundvälk, välgukeeld, punaste silmade vähendus, sünkr. pikkade säriaegadega, sünkr. särituse lõpuga
Failivormingud	RAW, RAW+JPEG, (Sony ARW 2.3 vorm), JPEG, Exif 2.3, DCF, DPOF, AVCHD / MP4 (MPEG-4 AVC, H.264, Dolby Digital (AC-3) / MPEG-4 AAC-LC, 2ch)
LCD ekraan	3-tolline kallutatav TFT LCD, 1 228 800 pildipunkti
Pildiotsija	elektrooniline
Iseavaja	2 sek, 10 sek
Liides	USB 2.0, HDMI
Vooluallikas	liitiumaku NP-FM500H
Mõõtmed	147 × 111,2 × 78,4 mm
Kaal	umbes 733 g

Väljast ja seest

Sony a99 on mõnusalt suur kaamera. Muidugi mitte nii suur, kui “koos tallaga sündinud” Canoni või Nikoni profiseeria aparaadid, aga näiteks Canon 5D Mark III-st või Nikon D800-st tundus ta küll tüsedam ja raskem, kuigi päriselus on nad suht sarnaste parameetritega. Vast mõjutas esmamuljet kergelt ümar disain. Üldist muljet tiris raskemaks ka kaameraga kaasa antud Zeissi logoga 24-70mm f/2.8 suumobjektiiv, mis optiliselt küll oma nime eest seisis, mehaaniliselt samas nii Sonyle kui Zeissile just au ei teinud. Ülejärgmises peatükis sel teemal pikemalt.

Sony a99 istus kogu oma pontsakuse juures (või siis just tänu sellele) kätte väga hästi. Otseteenupud vajalike funktsioonide juurde on kere peal hästi paigutatud, kobiseda võiks vaid tagaküljel asuva joistick-i kasutusmugavuse üle.

Ma jään jällegi enda juurde, et Sony kallutatava ekraani süsteem on küll parem kui mitte midagi, on teiste tootjate analoog – “külje peale avanev” LCD tunduvalt mugavam ja praktilisem. Samas – ükski teine täiskaadersensoriga kaamera sellist keeratavat ekraani ei paku.

Võrreldes konkurentidega

a99-l on vastas väga tugevad, end ammu tõestanud konkurendid. Numbrid räägivad enda eest.

 

	Sony SLT-A99	Nikon D800	Canon EOS 5D III
Sensor	35,8 × 23,9 mm CMOS	Nikon FX mõõdus 35,9 × 24 mm primaarvärvide filtri ja tolmueemaldussüsteemiga CMOS	36 × 24 mm CMOS sensor, 3:2 külgede suhe, primaarvärvide filter
Efektiivseid piksleid	24,3 miljonit	36,3 miljonit	22,3 miljonit
Teravustamine	TTL faasituvastusega süsteem, 19 punkti	TTL faasituvastusega Nikon Multi-CAM 3500FX sensor, 51 sensorpunkti, AF abivalgus (0,5 – 3 m), töövahemik -2 kuni +19 EV (ISO 100)	TTL-CT-SIR eraldi CMOS sensoriga
Säriajad	30 – 1/8000 sek, bulb	1/8000 – 30 sek, aegvõte (bulb), x-sünkro 1/250 sek	1/8000 – 30 sek, bulb
Tundlikkus	ISO 50 – 25600	ISO 100 kuni 6400 sammuga 1/3 või 1/2 EV (seadistatav kuni ISO 25600)	Auto (ISO 100 – 12800), 100-25600 sammuga 1/3 või 1 EV, laiendatav L: 50, H1: 51200 ja H2 102400
Sarivõte	maksimaalselt 10 või 8 kaadrit/sek	FX/5 : 4; CL: 1-4 fps, CH: 4 fps	umbes 6 kaadrit/sek (kuni 16270 JPEG või 18 RAW faili) (UDMA mälukaardiga)
Videovõte	1920 × 1080, 1440 × 1080, 640 × 480	1920 × 1080, 1280 × 720/30 k/s	1920 × 1080 (16:9), HD 1280 × 720, SD 640 × 480 (4:3)
Kaal	umbes 733 g	1000 g	950 g

Sony SLT-A99 reaalses kasutuses

Ebatraditsiooniliselt alustame seekord videost, tänapäeva fotokate lahutamatuks saanud osast, milles seniste proovitud Sony peeglitega paraku pettuda on tulnud. Vaatamata arvestatavatele näitajatele fotopoolel, oli see kaamera väga oodatud just madalate eelarvetega jändavate videograafide poolt. NEX-7 videokvaliteet oli küll juba teisest puust. Eriti huvitas mind Full HD-s võetud 50 k/s klippide kvaliteet. See võimalus oli küll juba a77-l olemas, kuid eelmisel talvel selle kaameraga tehtud prooviklipid ei kannatanud erilist kriitikat. Sony a99-ga olid õnneks teised lood. Videoklipid olid teravad ja detailsed, toonide üleminekud puhtad. Allpool näidiste alla riputatud klippi vaadates tuleb meeles hoida, et tegu on Vimeo poolt tugevalt kompresseeritud materjaliga – nagu öeldud, originaalmaterjalil on üleminekud leegilt tumedale taustale väga puhtad ja kenad.

Muude toredate asjade seas tuleb videosõbra jaoks a99-st rääkides kindlasti kohe peakingu nimeline funktsioon ära mainida. Omadus, mis juba mõnel videovõimalusega fotokal olemas on, ning mille vajalikkust teab see, kes seda töös näinud. Lühidalt seletades – kui peaking on aktiivne, kuvatakse kaadri fookuses olevad alad (näiteks) punastena. Nii saab operaator väga lihtsalt, ilma töö käigus pilti üles suurendamata, aru, kas soovitud osa kaadrist on terav või mitte. Kui staatiliste objektide filmimisel ei ole tavaliselt teravuse kontrollimine suumifunktsiooni kasutades probleemiks, siis nö. reporteritööd tehes, käigu pealt tegevust filmides ei ole selleks kunagi aega ning sellistel puhkudel on peaking asendamatu.

Sony a99 võimaldab ka puhast 16:9 väljundit HDMI kaudu – teisisõnu on võimalik salvestada kompresseerimata videopilt välisele salvestajale, näiteks suhteliselt taskukohase hinnaga Atomos Ninja-le. Samuti on võimalik videot salvestades kontrollida ekraanil helinivood.

Miinuspoolelt – videovõttel ei ole võimalik ekraanile kuvada reaalajas histogrammi. See miinus on ikka väga rasvane ja pikk. Nii nagu ei ole silmaga võimalik kaamera enda väikeselt displeilt täppisteravust hinnata, ei saa lihtsalt liikuvat pilti vaadates ka õiges särituses kindel olla. Tõenäoliselt antakse histogramm siiski mõne järgneva püsivara uuendusega, sest kisa sel teemal on olnud suhteliselt vali ja viimasel ajal tundub üha enam, et Sony, erinevalt paljudest teistest tootjatest, kuulab oma kasutajaid. Veel hakkas filmitud klippe vaadates mõnes kohas silma tugev aliasing, vana HDSLR-de probleem, millest vist tänapäeval kõige paremini Canon EOS 5D Mark III on üle saanud, küll suhteliselt pehme ja detailitu pildi arvelt, aga siiki.

Videojutu lõpetuseks on Sony a99-le võimalik juurde soetada XLR-kit, mis nagu nimigi ütleb, annab võimaluse heli salvestamiseks kasutada XLR sisendiga professionaalseid mikrofone.

Muus osas – nagu ütlesin – on tegemist parajalt pontsaka kerega, mis minu kätte istus nagu valatult. Vajalikud nupud paiknevad sõrmede ulatuses hästi ja loogiliselt, negatiivseima mulje jättis kaamera tagaküljel istuv joystick. Ilmselt ei ole ma lihtsalt harjunud, et tuttuute tehnikavidinate nuppe nii kõvasti litsuma peab. Samuti peab nimetatud hoovaga näiteks mõnd menüü valikut kinnitades suhteliselt täpselt sihtima, et pöial ikka otse vajutaks. Küllalt tihti registreeriti otsevajutuse asemel hoopis mõne suuna vajutus.

Sony a99 elektrooniline pildiotsija (EVF) on jällegi üks neist asjadest, mille headusest saad aru peale oma silmaga nägemist. Traditsioonilise peegelkaamera pildiotsija ees on elektroonilise variandi peamiseks eeliseks nn. reaalse, kaamerast tulnud pildi näitamine. Ehk, kui vanakooli pildiotsijast näeb silm läbi peeglite täpselt sama pilti mis palja silmaga, siis EVF edastab põhimõtteliselt juba töödeldud pilti – nende seadetega, mis parajasti aktiivsed. Olgu nendeks siis muditud pildiprofiilid, valgetasakaal, vmt. Samuti on läbi EVF-i hämaras tunduvalt parem kadreerida, kuna kaamera “näeb” pimedamas lihtsalt inimese silmast paremini.

24-megapikslised fotod on teravad ja detailsed, nagu arvata võib. Sellegipoolest tuleb pildikvaliteedist rääkides üks pikk miinus paberile vedada. Mina märkasin seda esimesi proovipilte arvutist suurelt vaadates – juba umbes alates ISO 800-st tekib pildi sisse imelik, niiöelda seebikarbilik “pudru”. Hästi on seda näha fookusest väljas olevatel aladel. Üritasin seda mõttes enda kaamera setingute kaela ajada, kuid kiire otsing netis tõi ekraanile samasuguseid, “pudruseid” kaadreid.  Ma saan aru, et 24 miljonit pikslit on palju ning nii suurt faili 100% pealt vaadates näeme asju, mis nii trükis kui veebifailidena esitledes välja ei paista, aga konkureerivate aparaatidega kõrvutades on siin märgatav vahe sees. Ühe maailma suurima foto/videotehnika tootja lipulaevalt ootaks täna enamat.

Keerame tundlikkust juurde

ISO 12800 ja 25600 juures on Sony tekst veel küll täitsa loetav, muus osas on pilt aga täiesti kampsuniks läinud. Tegelikult, oleme ausad, ka ISO 1600 on tänapäeva standardeid arvestades juba lubamatult mürane. Pildid on suuremaks klikatavad, tegu on 100% väljalõikega allnähtavast kaadrist. Näidiskaader on pildistatud ISO 25600-ga.

Näidisfotod ja -video

Filmitud 50 k/s, sujuvaks aeglustuseks maha mängitud 25 k/s. Vimeo karmist kompressioonist ei maksa end eksitada lasta – originaalklipi tooniüleminekud on filmiva fotoka kohta väga sujuvad ja puhtad. HD-s vaatamiseks klõpsa Vimeo logol.

Sony SLT-A99 50 fps from Digitest on Vimeo.

Madalatel tundlikkustel teevad kaasaegsed mobiiltelefonid ka juba arvestatavat pilti. Mind huvitas, kuidas Sony a99 pisut kõrgemate numbrite juures hakkama saab. Pildid on suureks klikatavad. Allalaetavate fotode suurused jäävad vahemikku 10-12MB!

1/30s, f/2.8, ISO 2500

1/40s, f/2.8, ISO 1600

1/60s, f/4, ISO 1600

1/80s, f/4, ISO 1600

1/40s, f/2.8, ISO 1600

1/60s, f/2.8, ISO 2500

 

Plussid ja miinused

+ terav ja detailne, hea ulatusega videovõte
+ peaking funktsioon videovõttel
+ puhas HDMI videoväljund
+ sisseehitatud stereomikrofon
+ XLR mikrofoni sisend lisavarustusena
+ kõrvaklappide väljund reaalajas heli kuulamiseks

– silmatorkav müra juba ISO 1600 juures
– reaalaja histogrammi puudumine videovõttel
– aliasing ja moiré videovõttel
– aku vastupidavus – nii suur ekraan, kui elektrooniline pildiotsija tarbivad isuga

Kokkuvõte

Nagu paistab – plusse ja miinuseid, kiitmisi ja virinat jagus umbes võrdselt. Kuigi mõnes punktis võiks ehk pisut leebem olla, tuleb jällegi meeles hoida, et tegu on ju ikkagi ühe suure tootja tippaparaadi, professionaalidele mõeldud tööriistaga. Tänapäeval, kui profiseeria foto- ja videokaamerad suudavad anda puhast pilti juba väga kõrgetel tundlikkustel ning operaatorid ja fotograafid kasutavad järjest vähem tehisvalgust, lastes loomulikul valgusel ja varjudel oma mänge mängida, on see suureks miinuseks. Stuudiotöös või mujal, kus valgusega priisata, ei ole sellest probleemi, loodus- või spordifotograafias juba küll.

• Sony a99 Photopointis: 2849€