Less is more ehk vähem on rohkem, ütleb inglise rahvatarkus. Ladinapärase nimega Speedlink Ludicium klaviatuuri kohta võiksin öelda, et less is enough – vähesest piisab.

Kui ma Speedlink Ludiciumi karbi kätte võtsin tundus see sedavõrd kerge nagu oleks ma hoopis tühja karbi saanud. Ok, see võib olla kunstiline liialdus, kuid täis karbi kohta oli see hämmastavalt kerge, palju kergem kui näiteks Speedlink Atecs hiirematt, mida mul samuti oli au arvustada. Samas, kui suurus on veel mingi rahvatarkuse järgi oluline, siis kaal pole seda mitte. Pigem on vähene kaal tänapäeval plussiks, kui miinuseks. Aga alustagem algusest.

 

Kui Ludicium-klaviatuur mulle midagi meenutab, siis Roccati klaviatuure. Minimalistlik, samas maskulliinne. Must ja näpuotsaga punast. Täielikust minimalismist eristavad seda klaviatuuri vasakul ja paremal küljel asuvad meediaklahvid ja otseteed rakenduste jaoks – kokku 10 pisikest punast nuppu. Samas mitte nii pisikest, et see kasutamist segama hakkaks. Punast on jagunud veel WASD- ja nooleklahvidele. Lisaks väikestele küljepaneelidele on klaviatuuri esiküljel randmetuge meenutav moodustis, millel on paraku ainult visuaalne funktsioon st praktilist abi sellest pole. „Randmetoe“ vähest funktsionaalsust kompenseerib keskmisest kopsakam Space-klahv.

Klaviatuuri paremas ülanurgas on ka kolm tulukest, mis peaksid kasutajat informeerima kui Num Lock-, Caps Lock, või Scroll Lock klahv on aktiveeritud. Praktikas aga on see tuluke sedavõrd nõrk, et seda märkab vaid hoolikal silmitsemisel või kottpimedas toas.

 

Tavaliselt arvustan ma klaviatuuri välimuse järel selle tarkvara. Ludiciumil see paraku puudub, mis on mänguriklaviatuuride puhul ebatavaline. Tarkvara puudumisega kaasneb paraku ka mänguri jaoks olulise funktsionaalsuse puudumine. Ei mingeid makroklahve, taustavalgustust ega muud mugavat lisaväärtust. Olles aga ise rohkem hiireinimene, siis spartalik klaviatuur mind eriliselt ei häiri. Tõsi, minul on mängides asendamatuks abiks Razer Orbweaver gamepad nii et ainult hiirega ma hakkama siiski ei saa.

Funktsionaalsuselt sarnanebki Ludicium pigem tavalise kontoriklaviatuuriga. Seda enam, et vasakpoolsed lisaklahvid avavad lisaks internetilehitseja-, meiliprogrammi-, failihalduri- ja helivaigistusklahvidele ka klahv kalkulaatori jaoks. Mänguriklaviatuur ja kalkulaator on ju absoluutselt vastandpoolused! Meelelahutuslikku aspekti rõhutavad küll mõnevõrra eraldi meediahaldusklahvid, kuid mängulisuse jaoks jääb sellest pisut väheks.

Ludiciumi klahvid käivad mõnusasti pehmelt ja vaikselt, mis muudab nendega kirjutamise ja muu töö tegemise suhteliselt meeldivaks. Mänguri jaoks aga võib nende klahvide käik olla mõnevõrra liiga pehme ja ebamäärane. Olles ise harjunud mehhaanilise klaviatuuri võludega meeldisid mulle vahelduseks nii vaikne kui pehme käik, kuid pikemas perspektiivis (ja mängimiseks) eelistan ise kindlasti mehhaanilist klaviatuuri just tänu selle konkreetsusele.

Klaviatuuri kergus ja väiksus annavad selle kasutamisele mingi kordumatu efekti. Tänu oma kaalutusele ja tagasihoidlikele mõõtudele tundub klaviatuur olevat sobivaim kasutamiseks olukorras, kui seda on vaja ruumi vabastamiseks kiiresti ja mugavalt mujale tõsta. Või siis ühest kohast teise liikudes kotti pista. Ehkki viimaseks otstarbeks ma Ludiciumit eriti kasutada ei julgeks, sest tänu oma kergekaalulisusele tundub klaviatuur olevat ka suhteliselt habras. Tegelikkuses ei pruugi see mõistagi nii olla ja ehk on tegu vägagi vastupidava aksessuaariga, kuid praktilises elus ma seda järele proovima ei hakanud. Seda enam, et kui otstest klaviatuuri veidi väänata, siis nagises see kahtlaselt.

Mugavusklahvid klaviatuuri otstes on küll head, kuid minu töntside sõrmede jaoks pisut pisikesed, et neid sundimatult nagu muuseas kasutada. Erandiks oli helivaigistusnupp, mis asus mugavalt klaviatuuri nurgas, et näpp selle ka pimesi üles leidis. Mugavusklahvide juures tabas mind kahetsus, et nende funktsionaalsust tarkvara abil muuta ei saa. Samas aga oli tore, et näiteks internetilehitseja klahv avas just Google Chrome’i mida ma igapäevaselt kasutan, mitte näiteks Internet Exploreri, mis oleks veel mõned aastad tagasi olnud juba ettesätestatud.

 

Iga toote jaoks on siin maailmas keegi ja küllap on kellelgi vaja just Speedlink Ludicium klaviatuuri. Mina see aga paraku pole. Kuigi ma klaviatuuril otseselt ühtegi konkreetset puudujääki enda jaoks ei avastanud, siis olen ma ennast nii klaviatuuride kui hiirtega üpris ära hellitanud ja nende suhtes ekstranõudlik. Iga minu kodus asuv klaviatuur maksab vähemalt kümme korda enam, kui spartalik Ludicium, mistõttu oleks minu poolt sellele ka kõrgeid nõudmisi esitada.

Mõtlesin, et kellele sellist riistapuud soovitada võiks. Ning välja mõtlesin. Speedlink Ludicium klaviatuur sobiks eeskätt algajale alaealisele mängurile. Muuhulgas kasvõi jõuluvana kingikotti, et jõmpsikas (kuid miks mitte ka tüdrukutirts) oma mängimist pisut tõsisemalt saaks võtta ja ennast pisutki e-sportlasena tunda. Sama klaviatuuriga saaksid ka koolitööd tehtud ning mugavusklahvid õpetaksid noorukit oma efektiivsust karvavõrragi tõstma. Mõistagi sobiks klaviatuur ka näiteks peenenäpulisele naissoost lapsevanemale eeskätt just tänu väikestele mugavusklahvidele. Või siis lapsele ja emale kahepeale.

Veel sobib Ludicium olukorda, kus on vaja võimalikult kiiresti lauapinda vabastada, sest sellise pisemat sorti klaveri saab kerge käega kuhugi eest ära tõsta ja vajaduse tekkides taas kasutusele võtta.

• Speedlink Ludicium klaviatuurid Photopointis »