Minu arvustaja-aastate jooksul on minu käest läbi käinud kümneid, kui mitte sadu erinevaid arvutihiiri. Enamus neist on oma loomult lihtsad ja nende läbihammustamine on käinud kergelt. Speedlink Tarios aga miskipärast ennast kuigi kergelt kätte ei andnud. Minu pingutustest hoolimata, ehkki Speedlink’i hiirtega olen ma senini suurepäraselt läbi saanud. Allpool püüangi ilma dr. Freudi abita meie keerulist suhet osadeks lahata.

 

Mehiselt must Taros on mõeldud eeskätt MMORPG-ide mängijatele. Või teistele, kes vajavad hiire juures võimalikult palju klahve. Sest neid sellel hiirel juba jätkub – ainuüksi pöidla alla mahub neid kokku kuus. Lisaks veel klahvid DPI muutmiseks hiire “seljal” ning suur punane tuumanuppu meenutav klahv, mis jääb mugavalt nimetissõrme alla. Tuumanupp on selline nupp, mida on ilmselt kõik näinud filmides, kus on kaalul maailma või vähemalt riikide saatus. Nupule vajutamise korral kattub tavaliselt mõni manner või riik mittesöödava tuumaseenega. Hiire puhul lood nii traagilised olla ei pruugi, kuigi iga kasutaja võib ise sellele toredale ja kopsakale punasele nupule oma funktsiooni määrata.

Mis puutub hiire kujusse, siis siin olen ma Speedlink’i disaini alati positiivselt suhtunud. Olemata turul hinnaliidrid, on nad suutnud pakkuda kordumatult mugavaid mängurihiiri. Eriline Speedlinki lemmik on ilmselt keskmise ja väikese sõrme vahel asuv sõrm, sest Speedlink on just selle sõrme jaoks teinud ekstramugava koha. Ning Tarios pole selles mõttes erand, vaid sama olen täheldanud ka mitmetel teistel Speedlink’i hiirtel. Nii et kui on oluline pöidlast lugedes neljanda sõrme mugavus, siis pole Speedlink’i hiirtele turul konkurente.

Küll aga tekitas minus küsimuse pöidlaklahvide naabruses pesitsev veider “soolatüügas”. Jäi mulje, nagu oleks Speedlink sinna alguses planeerinud veel mingi klahvi, kuid enne hiire lõplikku valmimist sellele ideele käega löönud. Kokkuvõttes nuppu või klahvi ei ole, küll aga on selle jaoks olemas koht. Põhimõtteliselt sinna isegi midagi sobiks.
Lisaks neljanda sõrme mugavusele on mugav ka see, et hiire DPI-skaala on valgustatud, et hiirele peale vaadates võib näha, mis selle DPI hetkel on.

Värvilise valgusmängu austajatele on muidugi meeltmööda reguleeritavad valguse ja värviefektid, kuid et kasutades jääb hiir nagunii minu käe alla, siis on igasugused efektid siin minu arvates suht tarbetud. Ainuke kasu on nendest ilmselt pimedas toas, et hiirt võimalikult kiiresti üles leida. Kelle jaoks miinuse, kelle jaoks plussina tuleb aga see, et valguse värv on monokroomne, sest korraga on võimalk vaid üks värv. Ning last, not least – tekstiilkattega kaabel. Iga hiir, mille kaabel on kaetud tekstiili, mitte kummikihiga, saab minu käest selle eest plusspunkti.

 

Speedlink Tariose tarkvara erineb visuaalselt kõvasti näiteks Roccati, Razeri või Logitechi omast. Ning seda mitte ainult oma värviskaala poolest. Esimesel hetkel tundus mulle nagu oleks tarkvara kasutajaliidese valmistamisele poole töö pealt käega löödud. Pealevaadates tundus see lihtsalt lõpetamata olevat. Lähemal vaatlusel sain aga aru, et see võib siiski olla taotluslik. Tegu on ilmselt omamoodi primitiivse, isegi kergelt nagu alternatiivse kujundusstiiliga. Vähemalt minu silmale. Ning see puudutab ainult kasutajaliidese kujundust, funktsionaalsuse poolest, pole sellele mitte kõige vähematki ette heita. Ja ega see välimuse kallal õrisemine pole ka tegelikult etteheide, lihtsalt oli see minu jaoks pisut harjumatu.

Tegelikult sain ma selle tarkvaraga isegi veidi paremini hakkama, kui näiteks Roccat’i omaga. Kasutajaliides on piisavalt intuitiivne ning funktsionaalsust jagub kuhjaga. Alates klahvifunktsioonidest, kuni makrode ning valguse- ja värviefektideni välja. Veidi ebamugav on aga see, et tarkvara sees ei saa sujuvalt vahetada profiile nagu enamuste moodsate hiirtega. Küll aga saab arvutisse salvestada piiramatul arvul erinevaid profiile ja neid siis vastavalt importida või eksportida. Pole küll nii sujuv nagu nt Roccat’i tarkvara puhul, kuid selle eest pole profiilide arv mingil moel piiratud. Boonusena võib neid profiile ilmselt kuhugi pilve üles laadida ja kui peab hiirega näiteks mingi muu arvuti taha istuma, siis saab neid sealt mugavalt alla sikutada ja kasutada.

 

Tarios tahab kindlat haaret. Või vähemalt vajab seda. Selleks, et kõigile klahvidele pihta saada, ei saa käsi lõdvalt hiirel lebada. Samas paneb hiire väliskuju, eriti neljanda sõrme asukoht käe asendi vägagi täpselt paika. Iseenesest pole see paha, sest kindel haare lisab hiirele täpsust. Tõsi küll, mõneti kannatab selle all kiirus.

Paraku on selle hiirega probleem, mille vastu ei saa ei täpsuse ega kiirusega. Selleks on hiire vasemal külje alaservas asuvad neli klahvi, mida võib ka pöidlaklahvideks nimetada (kuid mitte segada kahe kõrgemal asuva tõelise pöidlaklahviga). Asi on selles, et mänguhoos, kus iga sekundi murdosa on oluline, on võimalik neist kasutada ainult kahte. Ja neidki teatava mööndusega. Klahvid on lihtsalt liiga pisikesed ja serva all peidus. Küll aga võib nendest klahvidest olla suur abi näiteks töötegemisel, kui sekunditel nii suurt tähtsust pole.

Kui ma enne mainisin, et hiir on pigem täpne, kui kiire, siis tegelikult saab üpris mugavalt muuta käigu pealt DPI-d ja nii reguleerida kiirus just enda jaoks sobivaks. Mugav on veel see, et hiire seljal asuvad valgusdioodid näitavad kenasti milline DPI hetkel kasutusel on. Hiirt saab põhimõtteliselt kergemaks ja seega ka kiiremaks muuta. Samas aga pole eemaldatavate raskuste ladustamiseks hiirega kaasa mugavat lahendust, mis tähendab, et need võivad väljapool hiirt kergesti kaduma minna. Speedlink’i tootedisaineritele võiks veel soovitada teha see punane ’tuumanupp’ pisut suurem. Või siis hiir ise pisut kitsam, et selle nupu kasutamine veidi mugavam oleks.

 

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see oli üks keerukamaid hiirearvustusi, mida ma kunagi kirjutanud olen. Ma ei hakka siin süübima sellesse, kas oli tegu objektiivsete või subjektiivsete põhjustega. Pealtnäha on Tariosel kõik omadused, mis ühel heal MMO-hiirel olema peavad – 12 000 DPI, muudetav raskus, 12 programmeeritavat klahvi. Reaalsuse aga ei haakunud ta minuga miskipärast ja armastus meie vahel jäi tekkimata. Enne selle hiire soetamist soovitaks kindlasti seda eelnevalt käe all proovida, kas ja kuidas on kasutatavad kõik need mõnusad pöidlanupud ning kuidas üldse käe asend hiirel meeldib.

Ise pakuks seda hiirt mitte ainult puhtalt mängurihiireks, vaid ka mugavaks hiireks neile, kellele hiireklahvide arvukus töö juures vajalik on. Aga olgu tegu mänguri- või tööhiirega – Tariose hinnaklassis on raske leida teist samahead hulgiklahvilist hiirt. Nii et MMO- või MOBA-huvilisel tasuks selle hiirega kindlasti tutvust teha, ehk läheb teil palju paremini kui minul.

 

Speedlink Tarios arvutihiir Photopointi veebipoes »