Tamroni AF 18-270mm objektiivi karbist välja võttes oli esimene üllatus päris suur. Kuidas saab olla 18-270mm fookuskauguse ja  seega 15x optilise suumiga objektiiv olla mõõtudelt nii väike ja kaalult nii kerge? See oli väga positiivne! Varjuk käib objektiivi ette konkreetse „klõpsuga“ seega selle kadumist kartma ei pea. Samuti on suumirõngas varustatud pisikese lukuga, mis hoiab objektiivi paigal ega lase tal „välja venida“. Testimisel lähtusin enamasti tavainimese/turisti vaatevinklist. Seega ei kasutanud ma üldjuhul statiivi(paaril korral siiski), filtreid jms. Käisin kaamera kaelas ringi ja pildistasin seda, mis parasjagu silma ette sattus.

Kõigepealt oleks vast paslik seletada, mida tähendavad Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 DI II VC PZD juures kõik need tähed ja numbrid:

• AF – autofookus
• 18-270mm – objektiivi fookuskaugus
• F3,5-6,3 –  objektiivi avaarv, st 18mm juures on see F3,5 ja 270mm juures F6,3
• DI – objektiiv on mõeldud digipeegelkaameratele
• VC – objektiivisisene värinastabilisaator
• PZD – Piezo Drive teravustamismootor

Teravustamine ja teravustamisrõngas

Tüüpiline udupilt 270mm, 1/400, F6,3, ISO1600 Pilti on arvutis cropitud

Objektiiv on varustatud uudsel tehnoloogial põhineva PZD teravustamismootoriga, mille tõttu on vähenenud objektiivi mõõtmed ja kaal. Teravustab Tamron suhteliselt vaikselt ja valgusküllases paigas täpselt ning supersuumi kohta ka päris kiirelt.  Kui aga valgust on natukenegi vähem (pilves ilm, keskpäeval metsas) või teravustatav objekti ei ole piisavalt kontrastne, võib autofookus kergelt eksida.

Autofookuse ajal on objektiivi teravustamisrõngas lukustunud ja käega korrigeerida või objektiivi keerulisemates tingimustes aidata ei ole võimalik.  Selle tõttu jäid paljud head kaadrid oravapoisist tegemata, sest autofookus ei jõudnud nii kiirelt ära fokuseerida ja ise aidata ka ei saanud. Selles on süüdi väike ava, mille tõttu ei saa kaamera piisavalt valgust. Teravustamisrežiimi saab sisse ja välja lülitada objektiivi peal olevast lülitist (AF ON/OFF). Kui lülitist manuaalfookuse peale minna saab ise teravustada.

Teravustamisrõngas on lühikese käiguga ja liigub kergelt.  Fookuse lõpmatusest 0,49m peale keeramine on lihtne ja seda saab teha vaid näppe liigutades. Samas võib manuaalselt fokuseerimine teravustamisrõnga lühikese ja väga kerge käigu tõttu vahel päris raske olla. Eriti juhtudel, kus fookust on vaja kiirelt kehvades valgusoludes või vähekontrastse objekti korral paika seada.  Lisaks sellele liikus teravustamisrõngas 3-4mm lõpmatuse tähisest veel edasi (nagu oleks saanud fokuseerida lõpmatusest veel kaugemale). Kokkuvõtvalt öeldes teravustab Tamron 18-270 oma nime kohta päris hästi ja oravat on täiesti võimalik pildistada.

Suum on Tamronil 15 kordne võimaldades seega nii lainurkvaadet kui ka teleoptika võimalusi. Suumirõngas käib kergelt ja sujuvalt. Selle liiga kerge käik teeb aga võimatuks pildistada näiteks 50mm fookuskaugusega ja pika säriga(statiivilt)  90⁰ üles või allasuunas, sest objektiiv ei säilita etteantud fookuskaugust, vaid „kerib end kokku“ või „venib välja“. Õlal kandes saab suumirõnga lukustada ja siis püsib objektiiv kompaktsena. Ava väheneb suumi liigutades samuti väga kiirelt. Juba 70mm juures on see F5,6 ja 170mm juures F6,3.

270mm fookuskaugus võimaldab aga piiluda ka linnuriiki. Pildil vesipapp.

270mm, 1/200, F6,3, ISO1000 Täiskaader

100% suurendus

Pildikvaliteet

Pilvistes oludes või metsa all leidsin end tihti kasutamast ISO800 ja ISO1000. Toas ilma välguta pildistades suurenes ISO arv veelgi. Paraku vähendab kõrge ISO ka pildikvaliteeti. Üldiselt on joonis lahtise avaga siiski suhteliselt pehme, aga terav, kuid puudub mikroteravus, detailsus. Vinjetti(nurkade tumenemine) esines lahtise avaga kogu suumi ulatuses. F11 juures oli seda juba vähem. Geomeetrilisi moonutusi esines samuti. Vaadates ust on näha, et ukse ääred ei ole sugugi sirged.

Näide geomeetrilisest moonutusest

Näide vinjetist

Kasutusmugavus

Tegu on ideaalse reisiobjektiiviga. Objektiiv on väike ja kerge. See teeb selle kaasaskandmise väga mugavaks. Kaamera ei suru liialt kaelale ning oma väiksuse tõttu ei jää ta kuhugi jalgu. 15x suum katab ära ülisuure vahemaa asendades sedasi nii lainurk- kui ka teleobjektiivi. Lisaks võimaldab Tamron 18-270 teha 1:3,8 suurendusega makrot. Seega tasub siin mõelda, kas osta 450 grammi kaaluv Tamron 18-270 või maksta kogu optika eest kordades rohkem ja komplekteerida endale kümmekond kilogrammi kaaluv fotokott. Stabilisaator on väga hea ja tugev. Tugev just selles mõttes, et pilt on stabiilne ka päris pikkade säride juures. Filtrikeere on 62mm. Filtrid on seega odavamad kui suurema diameetriga objektiividel.

Kaasavedamist saab ka teha 65mm, 1/40, F11, ISO100

Kokkuvõte

Plussid

1. 15x suum
2. Väga hea pildistabilisaator
3. Kompaktsus, väike kaal
4. 62mm filtrikeerme tõttu on filtrid odavamad
5. Suumilukk

Miinused

1. Mikrodetailideta joonis
2. Kohati aeglane teravustamine (eriti kehvades valgusoludes)
3. Kui AF on sisse lülitatud, ei ole võimalik teravustamisrõngast käsitsi keerata
4. Vinjett, geomeetrilised moonutused

Mõtlesin pildistamise käigus, kellele see objektiiv sobib. Kellele see on mõeldud? See on mõeldud inimesele, kes hindab kompaktsust, kergust ja kasutusmugavust ning peegelkaamera pildikvaliteeti. Seda inimest ei huvita mingid pisinüansid, samuti ei soovi ta kulutada fototehnikale suuri summasid.  Tähtis on, et pildid oleksid ilusad vaadata ja selleks ei peaks kaasas kandma rasket kotti. See objektiiv sobib ka amatöörfotograafile, kes ei tea veel, mida ta täpselt pildistada tahab, mis valdkond teda huvitab. Kuid olegem ausad, see, mis on kõiges hea, ei ole milleski väga hea. Oskuste ja nõudmiste paranedes tuleb paratamatult kõrvale osta veel teisigi objektiive.

• Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 Di II VC PZD objektiiv Canonile Photopointis: 599,00 €
• Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 DI II VC PZD objektiiv Nikonile Photopointis: 599,00 €
• Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 DI II PZD objektiiv Sonyle Photopointis: 599,00 €

Vaata veel näidispilte Hans-Toomase fotoblogis