Vaid mõned kuud tagasi välja hõigatud Tamron 70-200mm F/2.8 VC USD telesuumobjektiiv pakub korralikku konkurentsi oma klassi tipptegijatele (nt. Nikon 70-200mm VRII ja Canon 70-200mm IS USM II).

Uus Tamroni teleobjektiiv on välimuselt hästi ära tuntav ning ka funktsionaalsus on sarnane firma eelmise generatsiooni tootega (Tamron 70-200mm F/2.8 LD IF). Peamisteks uuendusteks on VC (Vibration Control – pildistabilisaator) ja USD (Ultra Silent Drive – kiire ja vaikne sisemine teravustamismootor), samuti on lisandunud ilmastikukindus; objektiivi kaamerakere ette keerates on näha kummiriba, mis peaks välistama niiskuse sattumise objektiivi ja kaamerasse.

Selle objektiivi eelkäija optilise poolega olid kasutajad väga rahul, kuid rahulolematuks tegi pildistajaid aeglane (kruviga) autofookus, stabilisaatori puudumine ning mitte-nii-väga professionaalne välimus, kuna objektiivi korpus oli tehtud plastikust.

Ka uue objektiivi korpus on plastikust, kuid näeb väga hea välja ja tundub väga kvaliteetne. Lahtikruvitav metallist statiivirõngas on meeldivalt raske, vajadusel võib selle stabiilsuse tagamiseks objektiivile külge jätta. Traditsiooniliselt on Tamron objektiiviga kaasa pannud ka varjuki, nii et vastupäikest pildistamine ei ole probleem, ka on varjuk tihti heaks kaitseks välimisele objektiiviklaasile.

Autofookus toimib kenasti – see on vaikne, kiire, täpne. Lähimast võimalikust fookusest (ca 1.3m) lõpmatusse fokuseerimiseks läheb aega ca 0.7s. Veebis on palju diskuteeritud selle üle, et Nikoni ja Canoni autofookused on “palju” kiiremad. Võrdlesin Canoni USM objektiiviga, Canon oli veidi kiirem, kuid vahe on tavatingimustes peaaegu olematu, seega väga üldiselt on tegu siiski kiire autofookusega.

Optikale ei ole palju ette heita – pildid tulevad puhtad ja teravad, värvid on väga head – just seda võikski oodata selle klassi objektiivilt. Lahtise avaga on joonis veidi pehme; asi paraneb F/4 peal ning on suurepärane vahemikus F/5.6-F/11. Ava saab kinni keerata kuni F/22-ni, kuid difraktsioon teeb nii väikese ava juures enda töö ning pildikvaliteedis annab see tunda.

Makro. See objektiiv on võimeline fokusseerima 1.3m pealt, suurendussuhe on ca 1:8, makropiltide on saadaval paremad, 1:1 suurendust võimaldavaid objektiive.

Pildistabilisaator (värinastabilisaator) toimib väga hästi. Sõnadega on seda veidi keeruline seletada, kindlasti tasub ise järgi proovida! On üsna tõenäoline, et 1/30s säriajaga tehtud võte jääb stabilisaatorit kasutades terav, kuid heade tingimuste kokkusattumusel miks mitte ka 1/15, 1/10 või isegi 1/6s säriajaga. Stabilisaatorist on seega väga palju kasu, kuna klassikaliselt peetakse “turvaliseks” säriajaks nn fookuskauguse ekvivalenti, näiteks 50mm objektiivi puhul 1/50s, 200mm objektiivi puhul 1/200s, jne.

Loomulikult sõltub kõik ka mitmetest teistest muutujatest – kui stabiilsed on su käed, kui kindel on pind jalge all, kui mugav on kehaasend. Järgnev pilt on tehtud öösel, pildistatud käest, näitajad: 200mm, ISO800, 1/15s, F/4.5, VC sisse lülitatud. Suure tõenäosusega oleks väga palju kaadreid kulunud, et sama pilt saada terav ilma stabilisaatorit kasutamata.

Bokeh. Nagu alati, sõltub fookusest väljas asuva pildiosa kvaliteet taas mitmest faktorist. Kui valgus ja detail on taustal suhteliselt ühtlane, on tihti ka tulemuseks silmale väga meeldiv bokeh. Samas on olukordi, kus fookusest väljas olev pildiala ei ole mitte sugugi hea, olenemata klaasi kvaliteedist (kinnine ava, terav valgus ja detail). Üldjoontes võib Tamron 70-200mm bokeh’iga väga rahule jääda. Pehme ja sujuv, silmale kena vaadata, fookuses olev ala eristub klaarilt.

Väga üldistades jääb bokeh seda parem, mida lahtisem on objektiivi ava. Võrdlesin Tamronit ka Canoni analoogse objektiiviga ning ei saa öelda, et üks või teine oleks parem, seega on Tamroni insenerid enda töö väga hästi teinud.

Vinjett (vignetting), tumedad nurgad. Kui pildistad suhteliselt mittekontrastset ala, on vinjeteerumine kerge tulema, eriti lahtise avaga. Olukord paraneb, kui ava veidi kinni keerata, ning probleem laheneb kusagil ava F/8 ja kinnisema puhul. Vinjeti üle on palju diskuteeritud ja tihti on tegu maitseasjaga – näiteks portreepildistamisel peetakse kaadri keskosaga võrreldes tumedamaid nurki väga heaks, kuna näoilme/emotsioon tuleb niiviisi paremini esile.

Seekordse ülevaate tegemisel oli tükk tegemist, et vajalikud lõigud kokku kirjutada. Mõned tuhanded pildid, mida oli võimalus teha, läksid märkamatult: vahetasin objektiivi, kadreerisin, fokusseerisin ja pilt oli olemas. Mitte kunagi ei tekkinud olukorda, kus mõni detail oleks häirima hakanud või midagi seganud. Igav objektiiv seega? Või lihtsalt professionaalne? Kõik lihtsalt toimis väga hästi: sujuv suumimine, kiire-vaikne autofookus, väga efektiivne värinastabilisaator.

Plastikust objektiivikorpus võib teatud olukorras olla eeliseks – see on kergem, seega on kergem ka terve fotokott, kus juba suur hulk igasugu (kaalu lisavaid) varustust sees on.

Kokkuvõtteks

Tamron 70-200mm F/2.8 on tõeliselt muljetavaldav objektiiv. Kes plaanib 70-200mm F/2.8 objektiivi ostu, soovitaksin kindlasti Tamronit proovida. Te ei saa metallist objektiivikorpust, kiireimat autofookust, fookuse piirajat või mitmerežiimilist värinastabilisaatorit; kuid te saate superterava optika, väga hea stabilisaatori ning seda väga mõistliku hinna eest, võrreldes teiste sarnaste toodetega. Ja mis peamine – ärge toetuge vaid teoreetilistele ülevaadetele, vaid kindlasti proovige toode ise: fotograafide ootused ja kasutusalad võivad olla sootuks erinevad, nii et selles valguses on ise järgiproovimine ainus võimalik valik.

Tamron AF 70-200mm f/2.8 SP Di VC USD Canonile Photopointis: 1299.00€
Tamron AF 70-200mm f/2,8 SP DI VC USD Nikonile Photopointis: 1299.00€

Ülevaade on algselt ilmunud 28. mai 2013 Hannu Liivääre fotoblogis.