Toodet karbist võttes (vt. ka “Karbist välja” Photopoint’i ajaveebis) on kvaliteedilõhn lausa ninaga tuntav: soliidne raske objektiiv, kena disain (tahaks peaaegu et kasutada sõna “edev”, kui vaatan šampanjatooni võru bajonetipoolsel objektiiviosal), hästiviimistletud varjuk ja otsakorgid. Palju metalli ja vähe plastikut. Kui kaalu üle mõtiskleda, siis see on jälle vastavalt olukorrale: kellele plussiks, kellele miinuseks. Kuna objektiiv katab ära ka täiskaadri 36x24mm suuruse ala, siis ka seda võimaldavad kaamerad kipuvad olema kaalult pigem rasked; tulemuseks on seega stabiilselt käesistuv fotoaparaat, mis omakorda lubab teha pilte pikema säriajaga, ilma et need ära väriseksid.

Fikseeritud fookuskaugusega objektiivil on üks väga oluline omadus – puudub võimalus suumida. See on kasulik mitmel põhjusel: arendab loovust ja ennetab fotograafi liigset laiskust. 45mm on ka väga “keskmine” mõõde – mitte väga tele ja mitte väga lai. Lihtsalt normaal – midagi mahub peale, kuid väga lähedale ei saa. Kui Fotograafide Jumal lubaks kasutada ainult ühte fiksobjektiivi, siis 45mm oleks ilmselt küllalt universaalne valik.

Tamroni loogika paistab objektiive konstrueerides olema lihtne: terav pilt lahtise avaga ja stabilisaator seda kõike toetamas. Täpselt nii on need olnud enamuse Tamroni objektiividega, mis ilmavalgust näinud aastal 2012 või hiljem.

45mm ei ole siinkohal erand – lahtine ava ON terav (teravussügavus mõistagi imeõhuke); ja stabilisaator ON väga efektiivne. Proovin käest pildistada säriajaga 1/3 (0.33s) – nn äraväristatud pilti saada ei olegi nii lihtne (vt. Pilti Jägala joast, selle säriaeg on 1/3s).

Kui valgust on heldelt käes, võib stabilisaatori mõistagi välja lülitada; samas nappides tingimustes saab mõnigi foto päästetud (ilmselt ei ole kaugel aeg kui kottpimedas saab valgusest kiiskavaid pilte teha – koostöös sensorite, optika ja stabilisaatorite võimekusega).

Proovin käest pildistada säriajaga 1/3 (0.33s) – nn äraväristatud pilti saada ei olegi nii lihtne ↓

Fiksobjektiividele on alati väga kõrged nõuded pildikvaliteedi osas. Mismoodi 45/1.8 siin hakkama saab? Väga hästi saab hakkama. Sigma 50mm f/1.4 ART objektiivi ei ole küll üks-ühele kõrval võrdluseks, kuid Nikoni enda 50mm f/1.4G objektiiviga (tootmises alates 2008) võrreldes on joonis ühtlasem ja täpsem, mida eriti hästi on märgata nurkades. Lahtise (f/1.8) avaga perfektset joonis terve kaadri ulatuses saavutatud ei ole, kuid kusagil ava f/2.5 pealt alates igasugused pretensioonid pildikvaliteedile puuduvad.

Loen hiljem internetiavarustest et CA on probleem, seda eriti võrreldes SIGMA ART seeria klaasiga; pilte sirvides ja kontrastseid alasid uurides ei ole paanikaks siiski põhjust – CA on olemas, kuid väga mõõdukalt. Üleüldine mulje pilte vaadates on väga meeldiv – kujutised on sensorile kantud puhtalt ja selgelt, värvid on naturaalsed ja üldjoonis on kontrastne ja ühtlane.

Mida aeg edasi, seda suuremad on nõudmised ka bokeh’ile. Kas on ikka piisavalt kreemine-udune ja silmale meeldiv? On küll. Diafragmalabad on nn kaarjad, ehk siis ava on peaaegu ideaalselt ringikujuline, lastes kõik fookuses väljasoleva paista silmale kena ja maheda. Lahtise (ja ka veidi kinnikeeratud) avaga on potentsiaali kunstilisteks fotodeks piisavalt.

MEELDIS:

• ehituskvaliteet suur samm võrreldes zoomobjektiividega
• autofookus vaikne, täpne, kiire
• käsifookuse kasutamine väga sujuv, mugav
• kontrastne ja puhas joonis (klaasi üldine kvaliteet väga kõrge)
• optika on vastuvalguses väga kasutatav (halosid-peegeldusi esineb vähe)
• joonis väga terav juba lahtise avaga
• super kena bokeh (fookusest väljaspool asuv ala)
• pildistabilisaator (VC) töötab suurepäraselt – selge eelis nappides valgustingimustes