Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD makroobjektiiv viib sind miniatuursesse maailma :: Digitest
Tamron ei tohiks enam ühelegi fotograafile tundmatu nimi olla – ei Maarjamaal ega mujal suures laias maailmas. Algselt soodsama optikaga tuntust kogunud Jaapani objektiivitootja on teinud sarnaselt teiste tootjatega viimase viie aasta jooksul tõsise kannapöörde, hakates keskenduma maksimaalsele optilisele kvaliteedile ning konkureerima ka kaameratootjate tippseeriatega. Täpselt nii on teinud Sigma oma uue ART seeriaga, Tokina, Samyang / Rokinon fiksobjektiividega ning loomulikult Tamron oma uute SP seeria torudega. Siin Digitestis oleme varemgi Tamronist põhjalikumalt kirjutanud ning seekord on käes aeg Tamroni viimase makroobjektiivi käes.
90 mm makroobjektiiv on tegelikult see, mis Tamroni üldse tõi suurematesse massidesse tõi – algselt kitsamale ringile mõeldud Tamron SP 90mm f/2.5 Macro objektiiv nägi ilmavalgust juba 1988. aastal. Kerides 9 aastat edasi – ilmavalgust nägi esimene autofookusmootoriga versioon, mis sai ka 1997/1998 aastal aasta objektiivi tiitli ning pani alguse nn. portreemakro objektiividele. Veel pea 20 aastat hiljem – 2016. aastal tutvustati pika tooteliini uusimat versiooni mudelitähistusega F017. Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD Macro viimane iteratsioon ei toonud kaasa lihtsalt kosmeetilisi uuendusi, vaid ka olulisi uusi funktsioone mis parendavad selle mugava makro/portreeobjektiivi igapäevast kasutamist.
Uus üheksakümnene makro on läheb üha rohkem huvitavasse kategooriasse – kui eelmine põlvkond oli tutvustamise ajal ~1000 eurose hinnasildiga, siis viimane iteratsioon on ainult 699 € tutvustamise ajal. See paneb objektiivi samasse klassi kui Canoni 100mm f/2.8 USM, samas pakkudes L seeriaga / 105mm f/2.8 Micro-Nikkor objektiiviga võrreldavat optilist pildikvaliteeti ning stabilisaatorit.
Objektiivi disain, tehnilised andmed
Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD Macro objektiivi uus mudel ühendab endas varasemalt tuttavaks saanud 90 mm kuju ning uut SP seeria tootedisaini – must/kuldne disain on asendatud must/hõbehall disainjoonega, parendatud lülitite disaini ja kasutusmugavust. Samas üldmuljest on 90 makro jäänud ikka harjumuspäraseks objektiiviks. Mis on siis reaalselt uuendatud? Alustame kõigest sellest, mis objektiivi sisemuses muudetud.
Esimene suur asi on uute algoritmidega USD teravustamismootor. Varasemalt olen ma pidanud just teravustamise kiirust kolmanda osapoole objektiivide komistuskiviks – Tamron uuendused tõstavad selle objektiivi teravustamiskiiruse väga kõrgele tasemele, võimaldades objektiivi kasutada kasvõi spordi pildistamisel. Makrofotograafia aspektis jällegi avab see uued uksed.
Teine suurem sisemine uuendus on stabilisaatorile XY-nihke kompensatsiooni lisamine. Ehk varasemale asendisensorile ning kalde/pöörde kompenseerimisele on lisatud ka kiirendusmõõtja ning nihke kompenseerimine. See omakorda tähendab teravamaid fotosid makrovõtete ajal ja suuremat paindlikkust ka portreefotosid natuke pikema säriga pildistades. Arvestades, et Tamroni jaoks on see objektiiv jätkuvalt kategoorias portreemakro – tuleb kindlalt kasuks.
Välimiselt on uus üheksakümne milline makro väga sarnane teiste 2016. aasta SP seeria mudelitega (ehk 35mm, 45mm ja 85mm fiksid). Objektiivi eesmises osas on prominentsel kohal lai teravustamisrõngas, mis makroobjektiivide kontekstis peabki kergelt ligipääsetav olema. Kumm sellel rõngal tagab kindla haarde ning teravustamisrõngas liigub väga mugavalt, sujuvalt. 0,3 meetri pealt lõpmatusesse teravustamist muutmisel võtab vajab 200° pööret teravustamisrõngal. Videograafide jaoks (milleks see mõeldud polegi) on sellest natuke vähe, aga makrofotograafias pakub väga täpset ja sujuvat kontrolli. Seda enam, et esimesed 2 cm nõuab 45° keeret; 5 cm aga juba 90° keeramist – pakkudes makrofotode tegemisel täpsemat kontrolli.
Tehnilised andmed
Sobivus | Canon, Nikon ja Sony (Sony versioon VC’ta) Sobib täiskaader- ja poolkaader kaameratele |
Fookuskaugus | 90 mm |
Ava | f/2.8 – f/32 |
Optiline konstruktsioon | 14 elementi 11 grupis Kasutab LD & XLD elemente |
Teravustamine | Vaikne ning kiire USD teravustamismootor Pidev käsitsi teravustamise võimalus |
Pildistabilisaator | Tamron VC ~ 3,5 – 4 stoppi |
Lähim teravustamiskaugus | 30 cm |
Maksimaalne suurendus | 1× (1:1 ülekanne) |
Diafragma | 9 labaga Ümar ava |
Filtrikeere | 62 mm |
Ilmastikukindlus | Tolmu- ja niiskuskindel Kummitihend bajoneti ümber |
Mõõtmed | ø 79 × 117,1 mm |
Kaal | 610 g |
Komplekti sisu | Objektiiv Eesmine & tagumine objektiivikork Päikesevarjuk |
Hind | 699 € |
Objektiivi pealmisel küljel on harjumuspärane teravustamiskauguse skaala, kus on kuvatud teravustamiskaugus meetrites, jalgades ning ka ülekande suhtarvuna.
Uus mudelipõlvkond tõi kaasa ka uued lülitid objektiivide küljel ning Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD ei ole sellel kohal ka erand. Isiklikult hindan seda disaini väga kõrgelt. Seda mitmel erineval põhjusel. Esiteks on need natuke laiemad kui varasematel mudelitel. Teiseks, lülitite profiil on natuke kõrgem, lihtsustades ka paksude kinnastega kasutamise. Ei, need ei ulatu niipalju välja – lülitite ümber olev korpuse kõrgendus tagab selle, et kogemata asendit ei muudaks. Lisaks on lülitite enda käik väga konkreetne – saad sõrmede ja kõrvaga aru mil lülitus tehtud.
Tamroni SP seeria objektiivid on jätkuvalt ilmastikukindlad. Ei, see ei tähenda suvalist teibitükki lülitite taga, mis peaks suurema vee väljas hoidma. Tänu sisemisele teravustamisele ning tihendite lisamisele rõngaste-lülitite taga, tagatakse suurem ilmastiku- ja tolmukindlus. Lisaks on objektiivi bajoneti ümber korralik kummitihend, mis hoiab mittevajaliku ka peeglikambrist & sensorist eemal.
Pildikvaliteet ja kasutusmugavus
See on juba kolmas Tamroni 90mm makroobjektiiv, mida olen kasutanud ning väga hea on näha suurt arengut mida uued tehnoloogiad võimaldavad. Mudel 272E mis kasutas vana, võrdlemisi aeglast mikromootorit ning ei teadnud midagi stabilisaatorist – eelmise kümnendi keskel oli see objektiiv suurepärane, kuid praeguseks lihtsalt oma aja ära elanud. Eelmine versioon stabilisaatori ning vaikse USD teravustamismootoriga objektiiv on saanud kõrgeid hinnanguid, kuid kitsaskohtadeks oli algselt kõrge hind ning mitte nii kiire teravustamine. Ja see toob meid nüüd praeguse mudeliversiooni juurde, kus on lahendatud nii mõnedki kitsaskohad.
Pildikvaliteet
Tamron SP 90mm f/2.8 Di makroobjektiivi on läbi aegade väga kõrgelt hinnatud ning sama saab kehtima ka viimase mudeliversiooni kohta – seda mitmetel väga selgetel põhjustel.
Esiteks on sellel objektiivil eeskujulik teravus. Makrovõtted või portreed – maksimaalne teravus on saavutatav f/4 – f/8 vahemikus, kuid vägagi kasutatav vahemik on f/2.8 – f/16. Difraktsioon hakkab teravust närima alates f/22 kuid vajadusel saab ka f/22 juures piisava mikrodetailsusega pilte. Teravus täisava peal on siiski väga korralik, võimaldades objektiivi südamerahuga ka f/2.8 juures kasutada. Silmnähtavat teravuse langus kaadri äärealadel ei ole tuvastatav kogu avavahemiku ulatuses. Mida see kõik omakorda tähendab? Seda, et objektiivi võid kasutada f/2.8 juures et maksimaalselt valgust läbi läheks / olematu teravussügavuse loomiseks ning saad väga detailsed pildid. Suurema teravussügavuse loomiseks kinnisema avaga saad samamoodi eeskujuliku tulemuse, pakkudes ülima teravuse ning detailsuse.
Kromaatiline aberratsiooni ning vinjeteerumise suur korrigeerimine objektiivi disainiga on muutumas pigem filmiajastu reliktiks. Sama kehtib ka geomeetriliste moonutuste kohta. Nüüd, kus enamus kaameraid teeb osa korrektsiooni kaamerasiseselt; professionaalid kasutavad järeltöötluses vajalikke profiile, ei ole see enam tajutav probleem. Samamoodi – harrastajad kes jottpeegi pildistavad, nemad üldjuhul seda tähele ei panegi. Nii CA kui vinjeteerumine on sel objektiivil päris mõistlikult juba optika tasemel kontrolli all. CA jääb täisaval suhteliselt minimaalsele tasemele, püsides sedasi kuni difraktsiooni saabumiseni. Vinjett täisaval on ~1 stopp, muutudes kinnisemate avadega pea olematuks. Samuti on täheldada imeõrna geomeetrilist moonutust, kuid seda sa näed alles siis kui objektiivi profiili Lightroomis rakendades väga terava pilguga jooni jälgid. Sisuliselt on see puudu.
Bokeh on nii makrofotograafias kui portreefotograafias väga oluline aspekt – see iseloomustab fookusest väljas olevate alade udususe “joonist”. Siis, kui Tamroni portreemakroobjektiivide bokeh on läbi aegade olnud eeskujulik, on neid jätkuvalt kummitanud nn. sibularõnga kujutis. Sellel objektiivil on antud “probleem” kadunud, mis omakorda tähendab veel kreemjamat bokeh’t ning sujuvaid rõngaid valgusallikate juures.
Jätkuvalt hindan väga kõrgelt Tamroni eBAND ning BBAR vääristusi, mis hoiavad kõik varikujutised ning sisepeegeldused suurepäraselt kontrolli all. Pildistad kuldsel tunnil vastu päikest portreefotosid, tagantvalgustusega toote- või makrofotosid – see objektiiv suudab pea kõigega suurepäraselt toime tulla.
Teravustamine
Makrofotograafias ei ole tihti autofookus nii määrav aspekt, kuna paduprofid kasutavad selleks käsitsi teravustamist, statiive ja liugurplaate. Tavakasutaja seisukohalt ning ka portreefotode mätta otsast vaadates on autofookus jätkuvalt päevakorral. Varasemalt on teravustamismootori kiirus olnud see, kus kolmanda osapoole objektiivid jäävad alla kaameratootjate omatoodangule. Ei, mitte seda, et igapäevastes tavaolukordades teravustamiskiirus häirivalt aeglane oleks – lihtsalt kiirema spordi, laste, lemmikloomade või fauna pildistamisel ei pruugi teravustamismootor piisavalt kiirelt järgi jõuda. Jah, vasakult paremale möödalendava kure või hiireviu hoiab iga Tamroni objektiiv kenasti jälgival teravustamisel fookuses, kuid… mis siis kui hiireviu lendab väga kiirelt otse sinu poole – mida lähemale jõuab, seda keerulisem on teravustamismootoril ning algoritmidel vajalikku kiirust üleval hoida. Kes on proovinud näiteks Tamroni või Sigma analoogi Canoni L seeria või Nikkori toodanguga, teab seda omast käest. Sest need on võimelised teravustama hetkega esiplaanilt tahaplaanile, rääkimata siis jälgivast teravustamisest. Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD ei ole küll sellise pildistamise jaoks loodud, kuid suure üllatusena on teravustamine ikka äärmiselt kiire. Sibliv sipelgas või mesilane püsib makroasendis imekergelt fookuses jälgivat teravustamist kasutades. Lapsed ei suuda nii kiiresti joosta, kui objektiiv jälgida. Rääkimata siis kaamera suunas tulevast hiireviust. Lisaks on objektiivil fookuskauguse piiraja, elimineerides lõplikult ohu, et kaamera mingil põhjusel otsiks teravustamist valest ulatuse otsast. Võrreldes näiteks samasse põlvkonda jääva SP 45mm f/1.8 Di VC USD objektiiviga, on 90mm toru kiirusega täiesti teises klassis. Ilmselgelt on ka USD teravustamismootor sisuliselt hääletu – kuulda on ainult kerget sahinat mootori töötamise ajal.
Stabilisaator
Pildistabilisaator on makroobjektiivide ning portreeobjektiivide kontekstis hädapärane lisand. Portreefotode puhul on tihti loomulikku valgust kasutades vajalik liikuda pikema säriaja suunas, kui käsi toru paigal suudaks hoida. Sama kehtib ka makrofotograafias, kuna seal hakkab ka väikseim värin rolli mängima. Tamron on uuendanud viimases versioonis stabilisaatori disaini, lisades uue sensori ning XY nihke kompenseerimise. See omakorda tähendab seda, et stabilisaatori võimekus jääb 3,5 – 4 EV stopi juurde.
Reaalsetes tingimustes, teinekord kui oli vaja ava väga kinni keerata, sai terava tulemuse ~ 1/20 sek säriaja juures. Normaaloludes, ka 1/125 ning 1/250 sek säriaega kasutades suutis objektiiv elimineerida käest pildistamise värina ning tagada nõelteravad fotod. Samas tuleb arvestada fakti, et stabilisaatori efektiivsus langeb lähemale teravustades, olles makroasendis pigem stopi-pooleteise juures.
Tap-in
Tamron tutvustas paralleelselt oma uute 85mm portreeobjektiiviga ning 90mm makroobjektiiviga ka objektiivi dokki. Sarnaselt Sigma dokile lubab ka Tamron TAP-in konsool uuendada objektiivi püsivara ning teha ka objektiivi autofookusele peenhäälestust. See omakorda toob peenhäälestuse ka nende kerede juurde, mis seda ise vaikimisi ei toeta / võimaldab objektiivi kalibreerida kõikide keredega korrektselt teravustama. See on asi, mis elukutseliste fotograafide tööd teeb jällegi natuke lihtsamaks.
Kokkuvõte
Veel üks uus Tamroni objektiiv, veelkord väga hästi õnnestunud optika, stabilisaator ning teravustamine. Olles varasemaid Tamroni 90mm makroobjektiive palju kasutanud, oli objektiivi ülevaatuse alguses üllatus väga suur – ei osanud oodata niivõrd head pildikvaliteeti, võimekat stabilisaatorit ning lõpuks ka tasemel kiirusega autofookust. Lisaks veel uus neutraalsem disain, harjumuspäraselt ilmastikukindel konstruktsioon ning ühilduvus uue TAP-in Console dokiga. Ehk tehniliselt tasemel, tippklassi optikaga objektiiv, mis avardab su pildistamisvõimalusi.
+ Suurepärane teravus pea igas asendis
+ Suurepärane bokeh
+ Väga kiire ning vaikne teravustamine
+ Väga korralik pildistabilisaator
+ Ilmastikukindel disain
+ Sisuliselt olematu geomeetrilise moonutusega
+ Soodne disain
– Stabilisaatori võimekus lähivõttel
– Kipub mõnikord teravustamise alguses liigselt jahtima
Tamroni 90mm makroobjektiivid on varasemalt olnud omapärases situatsioonis – kui need alguses välja tulevad, on kallimad kui Nikoni & Canoni soodsamad makroobjektiivid, jäädes L seeria jms tasemele. Uue mudelipõlvkonnaga on olnud näha ka algse hinna langust, mis omakorda paneb hinna konkureerima näiteks Canoni mitte-L seeriaga, kuid toob noavõitlusesse kahuriväe stabilisaatori, ilmastikukindluse ning parema teravustamisega. Sama analoogi võib kasutada ka Nikkoriga võrdlusel. See omakorda teeb uue makroobjektiivi valimise veel lihtsamaks – otsides 100 mm juurde jäävad makroobjektiivi ning ei soovi L sümboli pärast suur lisakulutust teha, on Tamron SP 90mm f/2.8 Di VC USD Macro üks parimaid valikuid.