Veekindel kompaktkaamera Pentax Optio WG-2: päev Soomaal kanuumatkal :: Digitest
Väikese seltskonnaga tekkis plaan kevadisele veerohkele Soomaale kanuutama minna. Loomulikult ühe küsimusena tekib sellistel puhkudel ikka, et mida kanuusse võtta ja mida mitte. Kuigi minu jaoks oli tegemist teise kanuumatkaga ning esimene möödus üsna kuivalt, siis meenusid nii mõnedki ohtlikumad momendid esimesest, mil märjaks saamine väga kaugele ei jäänudki. Nõnda ei tundunud plaan oma suur peegelkaamera kaasa võtta nii hea ideena. Mida siis teha, kui tahaks kanuutades natukene pilti (ja videot) ka teha? Loomulikult on üheks vastuseks veekindel kompaktkaamera. Just ühe sellise matkale kaasa võtsingi: Pentax Optio WG-2.
[singlepic id=1129 w=625 h= float=none]
WG-2 ehk enne matka
WG-2 näeb välja üllatavalt futuristlik. Peale vaadates esimese hooga matkamine ja muu säärane küll pähe ei tule. Kui kaamera aga kätte võtta, siis on see üllatavalt robustne ja tunne kaamera karmimatesse oludesse kaasa võtta juba kindlam. Küll aga paneb muretsema kaubandusliku välimuse säilimine kuna kuigi kaamera on ka põrutuskindel, ei ole seda selle värvikate. Muretsemiseks oleks vähem põhjust, kui seda poleks servaaladel, kuhu ikka mõni müks jõuda võib. Ka ümberringi olev must kattematerjal on pigem plastikune kui kummjas kuid see tundub olevat üsna vastupidav. Kaamera istub kätte päris mugavalt ja ka kanuus istudes oli sellega üsna hea toimetada. Veidi kummisem segu annaks ka siinkohal muidugi kindlama tunde.
Kaameraga tuleb kaasa ka praktiline karabiinkinnitus. Kuna mul ei olnud kanuusse plaanitud kaasa võtta midagi selle jaoks sobivat, võtsin ühe üsna tavalise võtmahoidja-kaelapaela ning kinnitasin kaamera selle külge. Kanuus istudes oli nõnda kaamera ka üsna kenasti kiirelt kättesaadav ning kui vahepeal üle serva aparaadi vette soovisin pista, sai nõnda kaelarihma paari tiiru võrra ümber käe mässida.
Loomulikult enne minekut sisse mälukaart, milleks kasutasin üsna tavalist Silicon Poweri 8 GB mahuga SDHC Class 6 kaarti. Mahtus sinna materjali peale üsna kenasti. Videote tegemisel on kaamera enda poolt piiranguks 25 minutit. Loomulikult laadisin korralikult täis ka aku. Küll pani veidi muretsema antud piltide arv CIPA standardse testi järgi — 260 võtet. Kuna aga rohkem akusid varuks võtta polnud ning niisketes oludes ja juba vees käinud kaamerat avada ei tohiks kuniks see korralikult kuivatatud on. See on vajalik selleks, et hoolikalt suletud tihend oma pidamise säilitaks.
[nggallery id=96]
Aeg kanuusse istuda!
Tänu kaelapaela kasutuse võtmisele oli kanuusse ronimine ja seal toimetamine üsna mugav. Küll aga ei tulnud kaameraga toimetamise mugavusele kasuks see, et ma tagaotsas tüürimees pidin olema. Eks tänu sellele sai ka mõnel korra kaldaid ja puuoksi lähemalt uudistada (sorri, Merike!)… Kuna ka ilm oli tuulisevõitu ja sombune, siis sai kaamera kasutusmugavus ja -kiirus korralikult proovile pandud. Peab ütlema, et saab kärmelt asjad aetud küll. Eriti kasulikuks osutus kaamera tagaküljel asuv “roheline nupp”, mille alla ma targu videofunktsiooni-pildistamisfunktsiooni vahetamise määrasin.
Fotosilm likku!
Kaaskonna hulgas, kellest nii mõnedki kaamerad kaldale jätsid või veekindlasse kotti kaldale jõudmiseni hoiule panid, tekitas minu uljas aparaadiga vehkimine esimese hooga veidi imestust. Eriti kui ma selle, kaelapael käes, otsapidi plärtsi prooviks üle kanuuserva vette pistsin… Kuna kaamera aga selle proovi edukalt läbis, siis muutusin ka ma ise juba julgemaks ning nii mõnelgi korral sai kaamerat juba korralikumalt ujutatud. Suplus jäi seekord tegemata (oleks pidanud vist kaamera ühe teise kanuumeeskonna kätte usaldama, kes selle tüki ära tegi…). Korraks omaenda sihverplaadi püüdmise eesmärgil teise kanuusse laenatud apaati üle andes tekkis küll korraks mõte, et nüüd andsin kaelast selle ainsa talismani, mis mind kuivana hoidnud oli (analoogiana eks ikka ju vihma ei saja kui vihmavarju kaasa võtad). Hiljem lõõbiti, et esimene-teine kord pididki enamasti kuivad olema — kolmas-neljas on juba ohtlikumad. Järgmise matkani siis…
Küll aga ilmnes vees ujutamisega üks teine mure, mille loeksingi selle aparaadi puhul üheks suurimaks. Nimelt kui muidu aku pidas üsna kenasti, siis peale veidi intensiivsemat allvee-elu uurimist külmas kevadises suurvees hakkas kaamera näitama, et aku on tühi. Pilti tasku ei visanud aga kolmest “pulgast” sai hoobilt üks. Kuni seegi kadus kui akuindikaator nukralt punaselt vilkus. Peale kuivemat pausi kanuus näitas kaamera juba jälle ühte pulka ja peale põues soojendamist rohkemgi. Küll aga tuleks kindlasti sellega ette arvestada, kui aparaat külmematesse oludesse kaasa võtta. Eelpool mainitud tihendite veekindlana hoidmise põhjusel ei saa ju niisama lihtsalt ka keset matka akut vahetada, kui üks ka varuks endale muretseda.
Teeme pilti ka?
Peale esmajärjekorras olnud veekindluse ja Full HD videotamise testimise tegin loomulikult pilti ka. Kuigi veekindlad kaamerad on oma pildikvaliteedilt kurikuulsalt kehvakesed, siis antud aparaat jättis selles osas päris hea mulje. Sombuse ilma veidi vähesemas valguses tulid pildid küll säbrusevõitu (müra) kuid siinkohal annab 16 megapiksline CMOS sensor piisavalt varu, et sotsiaalmeediasse sõpradele imetlemiseks ja ka paberile laskmiseks on materjali küll. Kuigi Pentaxil ilmselt oleks mõistlikum olnud ca 10-12 megapiksliga piirduda ja lihtsalt pilti paremaks timmida. Loomulikult tuleb arvestada veekindla kaamera ostul, et nö tavaline kompaktkaamera annab siiski parema pildi. Eriti kui on soovi ka “suumida” jmt. Aga nn tavaline kaamera ilmselt minuga seal kanuus kaasas olnud poleks.
Siseruumides veelgi hämaramasse minnes suureneb ka piltidel esinev mürasäbru, mida võiks vähem olla. Kuigi a la ISO 6400 püüab kaamera kinni küll, mis on iseenesest tubli tulemus. Dünaamiline ulatus tundus mulle täitsa korralik olevat. Ümber objektiivi paiknevad LED-valgustid on peale makrovõttel abiks olemise üsna kasulikud ka hämaramas fookuse leidmisel. Kuigi selles osas oli kaamera küllaltki positiivselt toimekas. Kanuus kiirustades oleks kohati võinud fookus ja peale seda pilt küll kärmemalt kätte tulla.
[nggallery id=95]
Kas ja kellele?
Esiteks võin öelda, et matkasellidele on tegemist tõesti hea kaameraga. Kui ikka aparaat leiab enamasti kasutust oludes, kus selle uppumise või kusagile vastu katki põrumise oht keskmisest suurem on, siis tasuks ostmise kaalumist küll. Niisama igaks juhuks veekindla kaamera ostmist tänu tagasihoidlikumale tulemusele pildikvaliteedis küll soovitada kahjuks ei saa.
Miinustena tookski välja, et pildikvaliteet võiks parem olla. Ühtlasi kattematerjalide valik. Kindlasti ka aku vastupidavus. Eriti kui arvesse võtta, et kasutasin WP-2 tavamudelit. GPS-iga varustatud variandi puhul võib niigi napp aku maht külmades oludes ikka väga, väga kiirelt ära kaduda. Kaasa võiks tulla ka korralikum rihm, sest kuigi karabiin on ka üsna praktiline lisa, ei ole see minu hinnangul nii laialt tarvitatav. Kuigi LCD-ekraan on üsna mõnus ja suur, võiks selle tihedus olla rohkem 900 tuhande punkti ligi praeguse 460 tuhande asemel. Ning sellisele aktiivsemale kasutajale mõeldud kaameral võiks olla digitaalse asemel korralik optiline pildistabilisaator.
Plussidena istub kaamera hästi kätte, näeb üsna nägus välja, näitab LED-idega hämaramas valgust, peab hästi vett ja on siiski arvestatavalt hea pildikvaliteediga (eriti kui arvestada, et vee all saab korralikku Full HD videot teha). Kuigi müra oli rohkem, kui võiks olla, oli kvaliteet siiski oluliselt parem kui ma ootasin. 16 megapikslit on küll veidi liiast aga seal küllaltki suur varu pilti näiteks veebi üles laadimiseks selle väiksemasse mõõtu tegemiseks. Ning peale aku pidamise mure olid ka eelnevad miinused rohkem nokkimine, sest üldjoontes jäin mina kaameraga rahule, sest kanuusse oli seda hea julge kaasa võtta ja salvestatud materjal sai aus.
Kokkuvõtvalt sobib antud kanuumatka valguses öelda üks tuntud fotomeeste ütlemine ja vastus küsimusele, et milline kaamera parem on: “Parim kaamera on see, mis sul kaasas on.”
Oo matkamees, sulle see kaamera meeldiks!
-
Selle nädala top ülevaated
