Võimekas arvutihiir Speedlink Kudos RS :: Digitest
Algatuseks tuleb tunnistada, et igasuguse tehnika valikul lähtun lihtsast printsiibist, et ma pole piisavalt rikas, et osta odavaid asju. Seega ma lülitan nö odavtootjate poolt pakutava oma vaateväljast lihtsalt välja. Mea culpa. Viimasel paaril aastal aga olen juba mitmendat korda komistanud odavama otsa toodetele, mis minu tõekspidamisi vankuma panevad. See tähendab, et kuigi emotsionaalselt meeldivad mulle endiselt nö tippklassi tooted, siis nende funktsionaalsus on juba saadaval ka märksa väiksema raha eest.
Speedlink Kudos RS iseenesest kindlasti kõige odavam hiir ei ole, kuid mänguritoodete klassis jääb ta pigem rivi alumisse otsa. Ülemises otsas defileerivad teatavasti uhkelt Razer, Roccat ja Steelseries oma toodetega. Oma poolesaja euro eest aga pakub Kudos RS keskmisele arvutimängurile enam kui piisavalt võimalusi. Vaatame siis lähemalt.
Pakendi sisu
Hiir, mõistagi. Manuaal paberkandjal ja CD. Kuigi see viimane pole tänapäeval enam eriti populaarne, siis tunnistan ausalt, et antud juhul eelistasin hiire tarkvara installimisele plaati, kuigi enne plaadi sisestamist väisasin ka Speedlinki kodulehte, et draiverid jms sealt mugavalt alla sikutada. Koduleht paraku kuigi intuitiivne polnud, pakkudes allatõmbamiseks mitut erinevat faili ilma lähemate selgitusteta.
Peale ülalmainitu sisaldas pakend veel 6x6g hiire lisaraskuseid ning tagavara põskesid (ehk siis neid asju, mida hiirele alla kleebitakse). Ühtlasi tuleb pakendit kiita, sest hiir tuli sealt välja veretult so ilma erinevaid lõikevahendeid kasutamata.
Välimus
Nagu paljud Aasia odavtootjad püüab ka Speedlink anda oma toodetele (vähemalt Kudos RS-ile) luksuslikku ja sportautolikku välimust. Ferrarilik punase ja musta ja kombinatsioon tundub olevat nende seas üks eelistatumaid. Läikiv punane ja matt must paraku Kudos RS-ile vähemalt minu silma jaoks oodatud efekti ei paku. Kui kummine ja matt must on ilus nii silmale, kui mõnus käele, siis punane nö pärlmutterplastik paraku silmailu eriti ei paku.
Suuruse ja ergonoomikaga, mis ju samuti välimuse alla lähevad, on seevastu kõik korras. Hiir on arvestatud täiesti keskmise käe jaoks. Ei suur ega väike jääb ta mõõtudelt pisut alla minu Roccat Kone XTD-le.
Üldiselt ei saa ergonoomika üle nuriseda, kuid paari koha peal tahaks siiski nina kirtsutada. Kuigi hiire rullik on novaatorlikult ebasümmeetriline so kergelt koonusekujuline st paremast servast kitsenev, siis vasak- ja paremklikkide sooritamine sellega eriti mugav ei olnud. Lisaks kippus rull ülikergesti koguma enda külge erinevat tolmu ja muud sodi. Samuti olid pöidlaklahvid viidud minu jaoks ebameeldivalt kõrgele ning olid veidi kange käiguga.
Tarkvara
Võrreldes näiteks Roccati hiire tarkvaralise rakendusega tundub Speedlinki oma suhteliselt askeetlik. See aga ei tähenda veel negatiivset hinnangut. Pigem isegi vastupidi. Väikese erandiga on kõik piisavalt lihtne ja selge ka algajale hiirehäälestajale.
Eksida on praktiliselt võimatu nagu ka eksida ära erinevate sätete rägastikku. Sest roccatilik sätetelabürint lihtsalt puudub ning kõik on vägagi lihtne ja konkreetne. Ühe väikese erandiga – makrod. Makrode puhul on intuitiivsuse puudumine miinuseks ning eeldab kas eelteadmisi või manuaalides ringituulamist.
Nagu enamusel mängurihiirtest saab kõiki oma seadistusi salvestada faili ning soovi korral neid selle faili abil ka taastada. Meeldiv võimalus on tarkvara abil tuunida eri profiilide DPI-d endale täpselt sobivaks. Ja kui ma ütlen täpselt, siis seda ma ka mõtlen st iga profiili DPI on reguleeritav manuaalselt 90 punktilise sammuga. Mitte, et see tavalisele mängijale eriti tähtis oleks, kuid vaieldamatult lisab see asjale professionaalset hõngu. Mis siin rääkida, isegi profiklassi hiired ei oma tihti sellist võimalust.
Spetsiaalne klahv profiilide vahetamiseks on sedavõrd elementaarne, et me ei hakka sellest siin isegi lähemalt rääkima.
Kasutamine
Arvutihiir on suhteliselt banaalne toode. Mitte mõni Harley-Davidsoni mootorratas. Tavatarbijale on oluline, et kõik funkaks. Ning siin pole mul Speedlink Kudos RS-ile ühtegi etteheidet. Ei mingit läägi, hiir liigub sujuvalt, klahvid reageerivad kiiresti – kõik nii nagu peab.
Isegi 5700 DPI oli enam kui piisav. Minusugusele tavamängijale mõistagi. Ometi ma oma Roccat Kone XTD-d selle vastu välja ei vaheta. Hoolimata isegi selle liigvõimekast tarkvarast. Minu jaoks astuvad sellesse kahevõitlusesse siin peenemad finessid nagu näiteks taktiilne kogemus.
Samuti tundub Kudos RS kuidagi õõnsa ja kergekaalulisena ja siin ei päästa isegi 36g lisaraskust. Aga seda kõike mõistagi ühe hetkel ilmselt hiirtemaailma eliiti kuuluva eksemplariga võrreldes. Ilma eelneva Roccat Kone XTD kogemuseta oleksin Kudos RS-i suhtes tõenäoliselt märksa positiivsemalt meelestatud.
Kokkuvõtteks
Speedlink Kudos RS on igati kobe näriline nii algaja kui edasijõudnud arvutimänguri lauale. Algajat rõõmustab kindlasti hiire lihtne sätestamine (kui makrod välja jätta), edasijõudnule aga pakub rahuldust hiire DPI peenhäälestamine. Hoolimata kahtlasevõitu maitseeelistustest hiire disainis tundus koostkvaliteet igati kobe ning kokkuvõttes võib Kudos oma peremehele pakkuda pikki aastaid mängurõõmu. Seda enam, et komplekti kuuluvad ka tagavarapõsed.
Tippfirmade eliithiirte omanikele võib Kudose kasutuskogemus ehk kergekaaluliseks jääda, kuid pareme (loe: märgatavalt kallima) hiire puudumisel ajaba Kudos oma asja ära enam kui suurepäraselt.